Spinatist

Tegelikult oli meil vahepeal soolaleivapidu ja serveerisime sadat erinevat suupistet, kuid peo käigus ei teinud ma ühtegi pilti toitudest. See-eest on mul küllaga  pilte külalistest, igas toredas poosis ja peomeeleolus. Aga see selleks. 

Üldiselt olen ma ise söögitegemise vahepeal katki jätnud, sest kallis J võtab mind igal õhtul uue hõrgutisega vastu. Alljärgnev kanarull rosmariini-ahjukartulitega on samuti tema looming. Ja minu meelest näeb väga hea välja. Hoopis parem kui see porruga täidetud kanafilee, mida ma paar korda teha olen proovinud. 

Kahele (kogused pange silma järgi, olenevalt kanafileetüki suurusest):

• 2 kanafileed
• ca 2 peotäit spinatilehti
• võid
• ca 60 g riivitud mozzarella juustu (ca pool ‘palli’)
• soovi korral veidi riivitud Parmesani juustu 
• paar viilu Prosciuttot
• soola ja pipart

# Tee mõlemast kanafileest “tasku” (siin ka õpetav video). Riputa kanafileed üle soola ja pipraga ja määri soola ja pipart ka “tasku” sisemusse.

# Aja pann kuumaks, lisa veidi võid ning spinatilehed, kuumuta minut aega ning eemalda pann pliidilt. 

# Sega spinatilehed mozzarella juustuga, soovi korral lisa ka veidi riivitud Parmesani.

# Täida kanataskud spinati-mozzarella seguga. Mähi mõlemad filee ümber Prosciutto viil(ud). 

# Küpseta 200 kraadi C juures 20-25 min. 

Ahjukartulite jaoks keeda kartulitükid soolaga maitsestatud vees poolpehmeks (ca 10 min), kurna ja aseta ahjuplaadile. Nirista peale oliiviõli ning riputa üle rosmariiniga. Seejärel küpseta ahjus kuni kartulid on sinu maitse järgi krõbedad-krõmpsud. J torkas kartulid koos kanaga ahju ja küpsetas neid 200 kraadi C juures ligi pool tundi.  

Spinatit jäi alles ja improviseerisin sellest järgmisel hommikul ühe pitsa-taolise küpsetise, kuhu peale läksid kõik soolaleivapeost üle jäänud jäägid. 

Taigna tegin Christine Ingram’i Inspired vegetarian raamatus oleva pitsaretsepti järgi:

• 225 g jahu
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 0.5 tl soola
• 50 g toasooja võid (või margariini)
• ca 120 ml piima

# Keera ahi 220 kraadi C peale. Sega omavahel jahu, sool ning küpsetuspulber. Seejärel hõõru või taigna sisse ning kõige lõpuks lisa piim, alguses pool kogusest ja edasi juba ettevaatlikumalt. Tulemuseks peaks olema kergesti rullitav elastne taigen. Rulli taigen ümmarguseks – või lapikuks, nii kuidas endale meeldib. 

# Kata taigen täidisega! Nagu mainitud, mina kuhjasin kõik kapis leiduvad ülejäägid üksteise peale. Ühele poole määrisin tomatipastat ja pestot, puistasin üle praetud peekonitükkide ning praetud paprikaviiludega, ja kõige peale mõned oliivi viilud ning fetajuustu tükid (viimased oleks võinud olemata olla). Teisele poole niristasin veidi oliiviõli ning riputasin spinatilehed, sinihallitusjuustu ning mozzarella juustu (ja mõned fetajuustuviilud, mis oleksid võinud ka olemata olla). 

# Küpsetasin ca 15 minutit (kuni taigen oli küpsenud) ning pühapäevane ‘hiline’ hommikusöök oli valmis.

Tagasi Euroopas

Hiinas veedetud pool aastat läks nii kiiresti mööda ja täitsa piinlik on, et selle aja jooksul nii vähe postitusi tekkis…Aga mis siis ikka. Nüüd olen ennast Brüsselis enam-vähem sisse seadnud ja käed sügelevad, sest söögitegemise ideid on palju, ainult aega on siiani nappinud. Aga tulemas on mitu õhtusööki ja sünnipäevapidu, küll ma siis jõuan kokata ja blogida ja muljetada.

Tegelikult olen juba natuke katsetanud ka. Vahepeal tegin valmis ühe väga maitsva vaarika-toorjuustu sünnipäevakoogi, mida Pille kiitis oma blogis, ja mis tõesti kadus taldriku pealt lausa imeväel.

Meid oli kokku ainult viis, sealhulgas ka üks laps, kes ainult pool koogitükki sõi, nii et võite ette kujutada kuidas me pärast siis laua tagas mõmisesime, et ‘oi see viimane kolmas tükk oli ikka vist liiast…’ Retsept nami-namist, ja tegin kõik nii, nagu seal kirjas.

Siiski – mitte päris kõik. Seal soovitatakse määrida koogivorm võiga ja siis katta küpsetuspaberiga. Oma tarkusega arvasin, et ega mõlemat teha ei olegi vaja, küll võitamisest piisab. Aga ei – lahtikäiva põhjaga koogivorm otsustas küpsemise ajal ikkagi läbi laskma hakata… Nii et ühtäkki avastasime ahju põhjas kõrbemas ühte pruuni hunnikut, aga see vahejuhtum õnneks koogi maitseomadusi ei rikkunud. Kui, siis ainult välimust, sest nagu näete, on brownie-kiht keskelt õhem ja seetõttu on ka koogitükk taldrikul selline vildakas. Aga maitsev sellegipoolest – soovitan soojalt!

Banaanipannkooke küpseta madalal kuumusel

Ei ole vahepeal ühegi ‘esindusliku’ toiduga hakkama saanud, seega täna ühtegi retsepti ei jaga. Küll aga soovitan teil proovida seda lihakastet Nami-Nami retseptikogust:  väga lihtne teha ning äärmiselt maitsev. Kahjuks jäi pilt tegemata, aga uskuge mind, kaste viib keele alla. Soovitan julgelt teha kõik retsepti järgi, ärge üldse lisage midagi muud, ei muid juurvilju ega maitseaineid, selles lihtsas retseptis peitub suurepärane maitseelamus, ausalt!

Ahjaa, tegin mingi päev neid samu pannkooke, ainult et selle vahega, et jätsin kaerahelbed sisse panemata. Viga! Oleks sama hästi võinud ka banaani rahulikult külmkappi seisma jätta, selle asemel, et see taigna sisse tükeldada. Tulemuseks olid sellised ‘taignase’ konsistentsiga koogid, mis ei kõlvanud kuskile. Väljast küpsed, seest toored. Ma muidugi sõin need suure vihaga ära, sest ma ei salli toidu raiskamist, aga oi kui vaevaline see oli…vastikud olid! Ei soovita!

Hiljem muidugi avastasin internetist hulga soovitusi, kuidas banaanipannkooke teha – nipp peituvat selles, et kooke tuleb praadida madalal kuumusel (muidu ongi tulemuseks väljast küpsed-kõrbenud ja seest toored-taignased koogid). Panen järgmiseks korraks kõrva taha.

Off topic: kas keegi oskab mulle öelda, et mis värk on Hiina pakenditega? Absoluutselt võimatu on midagi kääride abita avada. Vähe sellest – olen pea kümme minutit pusinud, et küpsisepakki avada (küll hammaste, küll küüntega, küll tirimise ja loopimisega – ühtegi terariista ei olnud käepärast), lõpuks mul see ka õnnestub, aga rõõm jääb üürikeseks, sest siis avastan, et iga küpsis on OMAKORDA eraldi kilesse pakendatud! Jälle kulutan oma närve ja kannatust, et lõpuks kätte saada see ÜKS KÜPSIS. Ja nii on asboluutselt kõikide asjadega! Sellepärast hiinlased vist ongi nii saledad, et toidu pakendist kätte saamiseks kulub lihtsalt rohkem energiat, kui toiduained ise annavad.

Pasta!

Viimased kaks päeva oleme Hiina toidule selja keeranud ja nautinud Euroopa toidu maitseid, aroome ja tekstuure (ja kaloreid), ning toidu kõrvale limpsinud Prantsuse punast veini. Külastasime ühte Pekingi suurimat ‘välismaalastele’ mõeldud kauplust, mis müüb Euroopa tooteid (tõsi küll, ligi 100% juurdehindlusega). Sellele vaatamata varusime koju erinevaid pastasorte ja juustu ning salaamit ja Earl Gray teed ja võid ja veel sada muud asja. Uskuge mind, kui olete kaks kuud ilma Euroopa toiduta veetnud ja satute poodi, mille letid on pungil täis ‘koduseid’ toiduaineid, siis võib ennast lausa lolliks osta. Soomlasest sõbrannal oli parasjagu ka sünnipäev ning tegime ta maailma kõige õnnelikumaks, kui viisime talle näkileiba ning ühe pudeli Finlandiat.

Aga nüüd pasta juurde. Mingit konkreetset retsepti meil ees ei olnud, tegime käpäraste toidu- ja maitseainetega, aga sellegipoolest oli taevalik tunne üle tüki aja jälle pastat süüa ja veini juua. Pidime koju isegi kaks kahvlit ja veiniklaasi ostma. Nagu piltidelt näha, on meie uued klaasid ultramoodsa krussis jalaga – paraku ainukesed ‘paarilisega’ klaasid, mida kohalikul turul müüdi.

Esimesel õhtul oli menüüs peekoni-seene pasta, mille J algusest lõpuni ise valmis tegi.

• ca 200 g pennesid
• 100 g suitsupeekoni viile, ribadeks lõigatud
• 100 ml köögikoort (vahukoort)
• 1 väiksem sibul, hakitud
• 1 küüslauguküün, purustatud
• 4-5 suuremat šampinjoni, viilutatud
• soola ja pipart
• oliiviõli
• võid

# Kuumuta paksupõhjalises potis  (võib ka wok-pannil) või, lisa hakitud peekon ja prae pruuniks.

# Eemalda peekon pannilt ja tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. Soovi korral eemalda potist üleliigne rasv, natuke jäta sibulate-küüslaugu praadimiseks alles. Pane pott tagasi pliidile (vahepeal ära veega üle loputa, peekoni praadimisest pannile jäänud tükikesed annavad kastmele mõnusa suitsuse maitse).

# Prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks, lisa potti seened ning prae veel mõned minutid.

# Seejärel kalla potti koor, lisa maitse järgi soola ja pipart, kuumuta madal kuumusel vahepeal segades mõned minutit, et kaste pakseneks. Lisa potti peekonitükid.

# Vahepeal keeda soolaga maitsestatud vees penned al denteks, kurna, tilguta peale veidi oliiviõli ja sega, et pasta üksteise külge ei kleepuks ning lisa peekoni-seenekastmele. Sega läbi ja serveeri kohe.

Teine oli minu enda üllitis, sisaldas samuti suitsupeekonit ja seeni, aga lisaks veel värskeid tomateid ja basiilikut, ning pennede asemel kasutasin spagette. Tsutike Parmesani juustu oleks muidugi mõlemale roale veel viimase lihvi andnud, aga oma suures ostuhulluses ei raatsinud seda ostukorvi panna. Eks järgmisel korral siis, pastat on veel alles

• ca 200 g spagette
• 2 suuremat tomatit, kuubikuteks lõigatud
• 100 g suitsupeekonit, ribadeks lõigatud
• 3-4 šampinjoni, viilutatud
• 1 väiksem sibul, hakitud
• 2 küüslauguküünt, purustatud
• kuivatatud (või värsket) basiilikut
• pool sealihapuljongi kuubikut
• soola ja pipart
• oliiviõli
• võid
• soovi korral veidi punast veini

# Algus sarnane eelmisele roale: kuumuta paksupõhjalises potis  (võib ka wok-pannil) või, lisa hakitud peekon ja prae pruuniks.

# Eemalda peekon pannilt ja tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. Soovi korral eemalda potist üleliigne rasv, natuke jäta sibulate-küüslaugu praadimiseks alles. Pane pott tagasi pliidile (vahepeal ära veega üle loputa, peekoni praadimisest pannile jäänud tükikesed annavad kastmele mõnusa suitsuse maitse).

# Prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks, lisa potti seened ning prae veel mõned minutid.

# Lisa potti tomatitükid, puljongikuubik, maitse järgi soola, pipart ja basiilikut, keera kuumus madalamaks ning hauta kaane all ca 15 minutit. Vahepeal sega ja purusta tomateid, et tekiks kergelt püreejas konsistents. Kui mul oleks siin blender, oleksin valmis kastme isegi püreestanud.

# Lisa kastmele peekon ning soovi korral veidi veini, kuumuta veel veidi ja ongi valmis. Hoia spagettide valmimiseni kaane all.

# Keeda spagetid soolaga maitsestatud vees al denteks, kurna, sega läbi tilgakese oliiviõliga ning serveeri koos kastmega.

Ah jaa, ja kogused on kahele, mõlemas retseptis. Kõrvale paku punast veini ja mingit head Itaaliapärast saia, magustoidukst mingi õhuline mousse või midagi muud kergemat. Ja siis trenni kaloreid kulutama…

Esimesed Hiina toidu katsetused

Loomulikult teen ma siin pea iga päev süüa, aga pigem mingisugust lihtsat wok-rooga või juurviljasuppi ning eriti näpuga retseptides järge ei aja. Nüüd lõpuks otsustasin siis katsetada mingisugust Hiina retsepti ja serveerisin õhtusöögiks tšillipipra sealiha stir-fry.

See oli mu esimene liha friteerimise katsetus, ja alguses pelgasin veidi, pritsivat õli jne, meil on siin ju suure lahtise leegiga gaasipliit…aga nälg ja uudishimu sai hirmust võitu, ja ongi parem, sest nüüd ma tean, et friteerimist karta ei tasu.

Nüüd maitsest – täitsa Hiina toidu moodi! Ainult soola oli vähe, õigemini ei olnud üldse. Retsepti järgi ei pidanud lisama, ja mina kohusetundlikult nii ka tegin. Tšilli andis mõnusat vürtsi ja pani suu õhkama, aga järelmaitse oli selline…natuke mage.

Ja veel – rohkem kastet oleks tahtnud! Proovin järgmine kord lisada rohkem kastme koostisosi (ja lisada ka maisitärklisega segatud vett). Sellisel juhul peaks vist liha ka veidi kauem õlis friteerima, et taigen liha ümber ‘kõvemaks’ muutuks (vältimaks seda, et friteeritud liha taigen kastmes pehmeks ‘liguneks’). Kui järgi proovin, annan teada.

• 500ml õli friteerimiseks (kasutasin taimeõli)
• 2 tl seesamiõli
• 3 spl maisitärklist
• 1 lahtiklopitud muna
• soovitatavalt veidi soola, 0.5-1 tl näiteks
• 250g seafileed (kuubikuteks lõigatud)
• 2 spl oliiviõli
• 1 punane paprika (kuubikuteks lõigatud)
• 1 tl tšillipipart või tšillihelbeid
• 2 spl sojakastet
• 2 spl mett
• Serveerimiseks riisi või nuudleid

# Kuumuta õli paksupõhjalises potis (katseta riivsaiaga – viska paar tera potti, kui hakkab särisema, on õige temperatuur saavutatud).

# Valmista taigen – sega omavahel seesamiõli, maisitärklis, muna (ning lisa ka veidi soola, kui soovid/julged).

# Kasta sealihatükid taignasse ning tõsta siis õli sisse, friteeri ca 4 minutit.

# Tõsta friteeritud lihatükid majapidamispaberile ning tupsuta kuivaks.

# Kuumuta wok-pannil oliiviõli, lisa paprika ja tšilli ning prae 3 minutit pidevalt segads. Seejärel lisa pannile sojakaste, mesi ja kõige lõpuks ka sealiha. Prae rooga veel ca 1 minut, ning serveeri.

# Paku kõrvale riisi või nuudleid. Mina tegin lisaks ka lihtsa roa lillkapsast ja brokkolist, praadides neid wok-pannil oliiviõlis paar-kolm minutit, lisades poole praadimise ajal pannile natuke maisitärklisega segatud vett, seesamiõli ning austrikastet.

Päev hiljem proovisin veel üht Hiina retsepti, millel nimeks kleepuv sidrunikana. Mulle endale igasugused tsitruselised toidud väga maitsevad ning see retsept tundus seepärast eriti isuäratav. Ja ma ei pidanud pettuma – toit sai väga maitsev, selline väga mõnusa sidrunise järelmaitsega, natuke hapukas, aga samas magus; erilised plusspunktid annaks ilusa värvilise väljanägemise eest.

Aga J kurtis, et olevat liiga hapu ja et kas seda va sidrunit ikka liiga palju ei saanud. No ma ei tea, tegin kõik retsepti järgi ja BBC lehel just kõik kaebavad, et ‘väga hea toit, aga sidrunit liiga vähe, järgmine kord panen rohkem sidrunimahla’ või et ‘kui ainult rohkem sidrunimahla paneks, siis saaks õige maitsega’ jne. Võta siis kinni…ju need Hiina sidrunid on veidi vängemad, ma ka ei tea. Aga võib-olla J lihtsalt ei ole sidrunifänn – mäletan, et talle ei istunud eriti ka see piparmündi-brokkoli pastaroog, mis samuti sidrunise järelmaitsega oli. Mulle igal juhul maitsesid mõlemad väga ja soovitan neid soojalt neile, kes tsitruselisi armastavad!