Suveaeg… (!)

Isegi Londonisse on suvi jõudnud, can you believe it? Niisiis. Õppeaasta on jõudnud lõpukorrale. ‘Ainult’ lõputöö veel vaja kirjutada, siis olen õppimisega ühel pool. Oli päris meeleolukas aasta. Söögitegemise suhtes mitte nii väga, sest ausalt öeldes oli väga vähe aega põnevaid retsepte katsetada. Aga mis siis ikka, seda enam olen praegu rohkem valmis katsetama.

Ja pealegi, õppisin siin olles palju muud kasulikku. Rahvusringhäälingu olemust ja raadiolainete regulatsiooni ning telekommunikatsiooni poliitikaid. Kõlab keeruliselt aga tegelikult on väga lihtne ja arusaadav. Ja huvitav! Aga olgu. See siin on ikkagi toidublogi. Ja kuna mul midagi paremat teiega jagada ei ole, siis jutustan lihtsalt, kuidas me täna 30-kraadises kuumuses tagaaias kartuleid ja vorste grillisime. 

Ma ei ole kindel, kuidas meie naabrid grillimisse suhtuvad – siiani ei ole ma veel näinud neist ühtegi väljas ei päevitamas ega veelvähem grillimas, seega…võibolla siinmaal ei olegi see kombeks. Aga kahju on  ju ilusat päikeselist ilma raisku lasta…Kui keegi oleks midagi öelnudki, oleks me ta lahkesti grillipeole kutsunud. Jagatud rõõm on ju poole suurem.

Grillisime Eestist kaasa toodud vorste ja kartuleid. Iseenesest lihtne ja lollikindel. Ja oi kui maitsev! Mässi kartulid fooliumisse ning aseta need hõõguvatele sütetele enne, kui vorstid grillile asetad (nii 10 min varem, siis saavad vorstid ja kartulid üheaegselt valmis). Kartulid on valmis siis, kui see kahvliga torgates pehme tundub (st kahvel läbib kartuli kergesti, ilma ‘pingutamata’). Võta kartulid süte keskelt, eemalda hõbepaber, tee peale torkehaav ning pigista kartuleid veidi, et küpsenud ‘pehmemat ja maitsvamat osa’ paremini kätte saada oleks võimalik. Määri kartulitele ka veidi võid või toorjuustu ning riputa peale ka natuke parmesani. Soola ka muidugi. Ning söö ja naudi! 

Õhtusöögi lõpetuseks oleksid äärmiselt hästi sobinud värsked maasikad, just sellised, mida ma eelmisel nädalal koduaiast noppisin, sellised punased, värske ja magusa maitsega. Lähengi homme turule maasikajahile. Aga ega selliseid ‘kodumaasika’ maitsega punaseid hõrgutisi siit vist leida ei õnnestu…

Eksamid

Söögitegemisel on järgmiseks kaheks kuuks kriips peal. Õpin ja valmistun eksamiteks. Loodetavasti läheb kõik hästi.

Külalised!

Õhtusöögi korraldamine ja sõpradele söögitegemine on üks ääretult vahva tegevus. Eriti, kui sa ei pea seda üksi tegema. Leidsin endale koolist sõbranna, kes on samasugune toidufanaatik nagu mina, ehk hullemgi veel, heas mõttes. Ta on endine kokk, töötanud restoranides ja käinud Itaalias oliivide elu-olu õppimas ja kujutage ette, nüüd õpib meedia- ja kommunikatsiooniteooriad. Aga mul on hea meel, et ta sellise valiku oma elus langetas, vastasel juhul oleksin mina ühe toreda sõbranna võrra vaesem. Aga nüüd saan iga päev toiduteemalisi koolitusi ja üritan iga tarkusetera kõrva taha panna. 

Aga tahtsin ju kirjutada õhtusöögist, mille me koos selle sama sõbrannaga oma kursakaaslastele korraldasime. Menüü ja ametlike kutsetega, mitu nädalat planeerimist, kaks päeva kokkamist ja paar tundi toidu nautimist. Ja tulemus oli endalegi üllatuseks vägagi professionaalne Nagu näha, üritasime kõik head sõbrad meie kiitsaka kohvilaua taha ära mahutada – sest toidulaua jaoks ei jagunud piisavalt toole – aga põrandavaibal patjadel istumine tegi olemise isegi mõnusamaks ja hubasemaks. Kui on ruumipuudus, siis tuleb lihtsalt leidlik olla. 

Menüü oli järgmine:

Kammkarbid oasalati ja salsa verde’ga

Veiseliha cacciatore polenta ja hiina lehtnaeriga (paksoi’ga) 

Juustuvalik

Petits Fours

Eelroaks oli valgete ubade salat kammkarpide ja ahjus röstitud leivaga. Retsepti mõtlesime välja söögitegemise käigus – loodan, et mul on meeles. 

# Pane oad eelmisel päeval vette likku. Õhtusöögi eel kurna oad ja keeda neid vees, mis on soolaga maitsestaud ja kuhu on lisatud veel üks kooritud ja pooleks lõigatud sibul, üks porgand, paar roosmariini oksa ning mõned loorberilehed. Keeda senikaua, kuni oad on veel veidi krõmpsuvad. Kurna. Soovi korral võid puljongi säilitada, sellest saab hea supi.

# Valmista salsa verde: sega 2 supilusikatäit hakitud peterselli 1 purustatud küüslauguküünega, lisa ka 100 ml oliiviõli, 1 spl kvaliteetseid kappareid, soola, pipart ja sidrunimahla. Soovi korral võid segu blenderiga purustada, et ühtlasema tekstuuriga kastet saada. 

# Haki punane sibul ning kuumuta pannil õli sees pehmeks.  Seejärel sega sibulatükid ubadega, lisa hakitud peterselli, peotäis musti oliive, veidi kvaliteetseid kapparied, sutike salsa verde kastet ning maitse järgi sidrunimahla. 

# Valmista leib: aseta leivaviilud ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ning riputa peale soola ja pipart. Rösti 180 kraadises ahjus ca 10 minutit (jälgi, et ära ei kõrbe). 

# Pruunista kammkarbid vahetult enne serveerimist.  Mõned nipid, mida tasub meeles pidada: puhasta kammkarpe alati jääkülma vee all ning kuivata kohe majapidamispaberiga (niisked kammkarbid ei pruunistu – seepärast jäid ka minu mereandide snäkid üsna heledaks, tõstsin nad ju otse marinaadist grillpannile).Õli pannil peab olema tulikuum, ning et vältida õli ‘suitsemist’, keeruta enne kammkarpide pruunistamist värsket roosmariini oksa õli sees. Pruunista kammkarpe mõlemalt poolt paar minutit ning serveeri kohe.

# Serveerimiseks aseta taldriku keskele oasalat, vasakule kammkarbid (meie kasutasime 2 karpi taldriku kohta) ning paremale kaks krõbedat leivaviilu. Piserda üle salsa verde kastmega.

Pearoaks serveerisime veiseliha maisimannapudru ehk polenta ning hautatud paksoiga.

Veiseliha jaoks kasutasime seda retsepti. Tegime liha valmis eelmisel päeval (viilutasime tükkideks ning asetasime ahjuvormi, katsime kastmega ja enne serveerimist asetasime fooliumiga kaetult kuuma ahju). Pehme veiseliha sobis polentaga oivaliselt ning seda retsepti tasub kindlasti proovida, kui on natuke rohkem aega köögis mässamiseks ning on tuline soov oma külalistele muljet avaldada.

Polentat tegin esimest korda. Nendele, kel aega napib, sooviksin lisandina kasutada kartulipturu. Seda seepärast, et korraliku polenta tegemine nõuab, et segaksid seda pidevalt madalal kuumusel ligi tund aega [!] – ja kui oled üksinda köögis, siis üheaegselt polenta tegemisega ei saaksgi sa mitte midagi muud teha. Muidu on see väga maitsev ja kreemine lisand, nii et kui on aega, siis soovitan kindlasti proovida. Sul on vaja kvaliteetset polentat, vett, parmesani ja võid – vaata kogusesoovitusi siit. Tegemiseks aja vesi keema, lisa mulisevasse vette peene nirena ja pidevalt segades kogu polenta ning jätka segamist ca tunnike, kuni polenta on omandanud pehme ja mõnusa maitse. Enne valimist lisa polentasse või ning riivitud parmesani juust.

Paksoi hautasime valmis vahetult enne serveerimist, aga eelnevalt tuleks see siiski aja kokkuhoiu mõttes tükkideks hakkida, kusjuures lehetükid tuleks vartetükkidest eraldi kaussidesse panna. Kõigepealt hauta või sees varred ning seejärel lisa lehetükid, maitsesta soolaga ning vähese ubade keetmisest üle jäänud puljongiga.

Toidu serveerimiseks tõsta soojale taldrikule kulbitäis polentat, aseta ühele küljele veiselihatükk ja kaste ning sinna kõrvale tõsta paar supilusikatäit paksoid. Puista üle hakitud peterselliga ning vii lauda.

Juustuvaliku koha pealt jään seletuse võlgu, sest ei ole minu kulinaariaalased teadmised veel nii kaugele arenenud, et oleksin suutnud juustude nimed meelde jätta. Igal juhul oli meil laual sinihallitusjuust, pehme valge juust ning tugevamamaitseline kollane leicteri juust (kui ma ei eksi). Serveerisime juustu värske saia ning küdooniapastaga, mida tuleb häbiga tunnistada, proovisin elus esimest korda (ei teadnudki, et selline asi eksisteerib). Aga juustuga sobis väga hästi!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Magustoidu suhtes otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ning pakkusime külalistele trühvleid ja biscotti viile, ja ausalt öeldes oli see väga tark valik, sest juustuvalik oli iseenesest juba üsna kõhtutäitev ning koogi või mõne muu kreemise maiuse jaoks ei oleks kõhus lihtsal enam ruumi jätknunud. Valmistasin trühvleid juba äraproovitud retseptide järgi: sidrunimaitselised valge šhokolaadi trühvlid, maapähklimaitselised trühvlid ning Oreo trühvlid (Oreo küpsiste asemel võib kasutada Domino küpsiseid – retsept siin).

Biscottit küpsetasin esimest korda, oma sõbranna soovitusel, ja kui te veel ei ole ise nende hõrkude maiuste tegemist proovinud, siis võtke kindlasti lähipäevil biscotti tegemine ette. See on maailma nauditavaim küpsis, mis on üsna lihtsalt valmiv aga näeb väga hea välja ning paneb igale õhtusöögile ilusa punkti.

Kasutasin järgmist retsepti:

# Rösti 150 g mandleid ligi 10 minutit 160-kraadises ahjus. Jahuta ning haki. Aseta kõrvale.

# Sega 300 g jahu, 1 tl küpsetuspulbrit ning ¾ tl aniseed (mina kasutasin kardemoni).

# Teises kausis sega omavahel 3 muna, 200 g suhkrut ning natuke riivitud sidrunikoort (kui kardemoni kasutad, siis pole sidrunikoort vaja lisada). Vahusta segu miksriga.

# Ettevaatlikult sega jahu munasegusse. Lisa ka hakitud mandlid.

# Vormi taignast ahjuplaadile kaks leiba, jäta mõlema leiva vahele ligi 8 cm vaba ruumi, muidu võid ahjust välja võtta ühe suureks ja ühtlaseks sulanud biscotti leiva. Küpseta leibu 180-kraadises ahjus ligi 25 minutit.

# Kasutades teravat leivanuga, viiluta biscotti 1-cm paksusteks tükkideks ning aseta ahjuplaadile üksteise kõrvale. Rösti 160-kraadises ahjus veel ligi 10 minutut (nii kaua, kuni muutuvad pealt krõbedaks, aga jälgi, et üle ei küpseta, biscotti krõbeneb ajust välja võttes veel edasi).

# Biscotti ongi valmis! Säilita järelejäänud viile kaanega karbis toatemperatuuril, et biscotti ei kaotaks oma krõmpsuvat tekstuuri.

 

Sai vast pikk tekst. Aga vähemalt jõudsin kõik kirja panna, enne kui meelest läheb. Selline õhtusöökide korraldamine on tore traditsioon, mida loodame sõpradega jätkata. Praegusel eksamiperioodil selleks kahjuks aega ei jätku, aga kindlasti ei jää see ainult mõtteks. Tegelikult jõudsime ühe India-teemalise õhtusöögi juba ka korraldada, sellest kirjutan pikemalt lähiajal.

Porruga täidetud kanafilee

No vaadake vaid seda täidetud kanafileed. On ju isuäratav? Teeb kõhu tühjaks? Enesele üllatuseks avastasin, et seda on üsna lihtne valmistada ka, aga samal ajal on tegemist väga ilusa ja piduliku roaga. Minu pilt ei anna roa kaunidust muidugi edasi (need kolm massiivset kartulit on muidugi eriti kaunid) , aga originaalretsepti illustratsioon vast räägib enda eest…Äärmiselt tähtis on kasutada kanafilee tükke, mis oleksid “siledad” ja ühtlased, vastasel juhul on raske ilusat tulemust saada (minu omad tulid veits ‘krobelised’).

Laimi kasutamine porruga on täitsa huvitav idee ning tasub kindlasti proovimist ka teistes roogades. Tegelikult võiks porrut üldse rohkem süüa, see on väga tervislik sisaldades ainult 0.2-0.5 protsenti rasva. Pidi olema mõistlik valik dieedi ajal. Kuigi ma pigem näriks porgandit kui porrut. Aga Eesti Ekspress  pakub välja mingisugune salendava porru-supi (ei ole veel proovinud, seega ei oska soovitada):

• suur porrulauk või kaks pisemat
• 0,5 l vett
• 2 sl oliiviõli
• maitsestamiseks värsket musta ja valget pipart
• meresoola

Tee nii: lõika pestud porrust viiesentimeetrised jupid. Aja vesi kastrulis keema, lisa sool ja keeda porrujuppe kümme minutit. Riisu keetmisel tekkinud vaht. Tõsta porru keeduleemest, vala peale oliiviõli ning jahvata pipart. Söö koos teraleivaga ja joo kõrvale kuuma keeduleent. Tegemist on salendava supiga prantsuse dieedi käsiraamatust.

Aga nüüd kanafilee retsepti juurde. Jagub neljale:

4 suuremat kanafileed 
55 g võid
300 g peeneks viilutatud porrut
1 tl riivitud laimikoort  
soola ja pipart
120 ml valget veini
120 ml kanapuljongit
120 ml kohvikoort
1 spl laimimahla

 

# Tee kanafilee kõige paksemasse osasse horisontaalne sisselõige. Kanafileetükist peaks saama “tasku” – vaata lõikamistehnikat allolevast videost:

# Sulata pool võist pannil madalal kuumusel. Lisa pannile porru ning laimikoor ja kuumuta madalal kuumsel 15-20 minutit (senikaua, kuni porru on pehme). Jälgi, et porru pruunistuma ei hakkaks (vajadusel keera kuumust madalamaks). 

# Kalla porru kaussi ning maitsesta soola ja pipraga. Jahuta (senikaua, kuni nad käele enam tulised ei ole) ning täida porruga kanafilee “taskud”. Kinnita “tasku” avaused kokteilitiku või niidiga.

# Sulata puhtal pannil ülejäänud või, lisa pannile kanafilee ja pruunista mõlemalt poolt. Lisa pannile vein ja kanapuljong ning hauta kaane all ca 10 minutit (senikaua, kuni kana on küpsenud). Ühtlaseks küpsemiseks on soovitatav kanafileesid aeg-ajalt keerata. 

# Eemalda küpsed kanafileed pannilt ning hoia soojas. Keeda pannile jäänud vedelikku niikaua, kuni see on poole võrra vähenenud. Sega pannile koor ning keeda taas senikaua, kuni vedelik on ca poole võrra vähenenud. Seejärel lisa kastmesse laimimahl ja maitsesta soola ja pipraga. 

# Eemalda kanafileetaskutelt kokteilitikud või niit. Lõika tükid diagonaalselt ca 1 cm paksusteks tükkideks. Serveeri aurutatud juurviljade ja kastmega.

Alternatiivne võimalus kanafileest “tasku” tegemiseks on selline (on veidi vähem mässamist):

Kõvad saiad-leivad tagasi ahju

Kui sai (või leib) on kõvaks läinud, siis toimi järgmiselt: kasta see korraks leigesse vette ning pista fooliumiga kaetult 180 kraadisesse ahju ca 10-15 minutiks (olenevalt suurusest). Võib ka ilma fooliumita, aga siis pead aeg ajalt jälgima, et sai ahjus kõrbema ei läheks. Kui tuba täitub värske küpsetise aroomiga, on sai taas pehme. Tõsijutt!

Proovisin täna hommikul sama paar päeva tagasi valmis küpsetatud vastlakuklitega. Ja toimis! Üks kukkel jäi ainult vesiseks; ikka sellepärast, et leotasin seda vees liiga kaua (30 sek on väikesele kuklile liiga palju).

Seda võib küll öelda, et kardemonimaitselised kuklid moosi, maapähklivõi ja meega on hommikusöögiks lausa loodud.