Šokolaadikreem laisale inimesele

No andke andeks, aga suvel ei kisu üldse pliidi taha toimetama. Tegin vahepeal ühe kringli, oma esimese, aga no see polnud küll väärt blogis mainimist. Tainas jäi vedel ja kõik targad leheküljed keelasid jahu lisada, no et siis jääb kringel kuiv ja tuim ja kehv, ja no ma siis mässasin seal selle poolvedela tainaga, keerasin palmikusse ja puha, aga küpsenuna oli see ikka üks paras plönn küll. Saia maitsega - seda küll, aga liiga magus ja imelik. Vahele panin martsipani ja aprikoosimarmelaadi ja kogused olid vist liiga suured…no tõesti, äärmiselt kehv esitlus. Aga J ütles, et ahju süü oli kindlasti. Ma nõustun temaga.

Olen olnud laisk ja teinud viimasel ajal sööke, mida juba ennegi mitu korda teinud ja mis kõik blogis üleval on. Olen teinud pastat ja kartuliroogasid, olen teinud ahjuvorme, mis traditsiooniliselt koos ei püsi ja taldrikul laiali lagunevad (ja seega blogisse ülespanemist ei vääri), olen teinud vokitud õunu ja vokitud virsikuid. Virsikud olid tegelikult üsna maitsvad ja hea vaheldus. Hooaeg ka vist praegu, või mis?

Midagi päris uut ja põnevat aga ei ole viitsinud katsetada. LAISKUSEGA on nüüd lõpp. I hope. Kuigi eks see tänanegi postitus on paras laisa inimese magustoit.

Niisiis, kui pikk päev on seljataga ja tahad midagi magusat pakkuda, siis mis saab olla lihtsam sellest, kui võtad kohupiima või ricottat, segad selle suhkru ja kakao ja vanillisuhkruga ning maitsed, kas on hea ning vajadusel lisad veel ühte või teist. Siis sulatad veidi šokolaadi ja segad selle ka kreemi sisse. Ja natuke Baileys’t. Hakitud kreeka pähklid või mandlid võid ka sisse segada. Ja serveeri..loomulikult šokolaadiküpsisega! Kerge kaloripomm muidugi…aga no mis teha, laiskus ju.

Piparmündine hernesupp lõhega

Kõlab veidralt? Mulle tundus ka jube imelik, et mis mõttes sa sööd hernesuppi lõhega, ja kõige tipuks on see veel piparmündimaitseline. Aga pilt nägi nii isuäratav välja, et tahtsin järele proovida, millise supiga on tegu. Ja nagu eelmisest postitusest tuleb välja, on kala kasulik süüa vähemalt kord nädalas. See oli siis minu sellenädalane kalaportsjon. Olin lõhega tegelikult see nädal juba mässanud ka, sedakorda siis proovisin teha Imre Kose lõhesalatit puuviljadega. Ei tulnud välja väga maitsev, aga võibolla sellepärast, et kasutasin graavilõhe asemel külmsuitsulõhet…Imre vist karjub appi praegu…igal juhul, et esimene kalakatsetus sel nädalal metsa läks, proovisin uuesti.

Supi originaalretsept ütleb küll, et kogustest saab neljale, aga mina venitaks sealt küll maksimaalselt kolm portsu välja…no ok, lõhet jaguks neljale ilusasti, aga kui supikogus neljaks jaotada, siis jääb küll ainult väike torts taldriku põhja…ei tea. Võib-olla on mul lihtsalt suured taldrikud.

Ja seda ka veel, et võibolla tekib sul kiusatus maitsestada suppi puljongiga, no et oleks veidi tugevama maitsega. Ise plaanisin seda teha, aga õnneks jätsin tegemata. Piparmünt ja herned on võrratult hea kooslus ning puljong oma tugevusega oleks selle lihtsalt ära rikkunud.

500 g lõhefileed

400 g külmutatud rohelisi herneid

50 g võid

2 väiksemat sibulat

150 ml kuiva valget veini

soola

500 ml vett

peotäis hakitud piparmündilehti

2 sl oliiviõli

poole sidruni mahl

0,5 tl Santa Maria viie pipra segu  (või ka tavalist pipart)

veidi sidrunipipart

200 ml 35-protsendilist rõõska koort

 

# Sulata potis või, lisa herned ja hakitud sibul ning kuumuta mõni minut. Lisa valge vein ja hauta. Jahvata veskist soola. Kalla peale vesi ja keeda, kuni herned on pehmed.

# Püreesta saumikseriga ühtlaseks massiks. Lase saadud mass läbi sõela, lisa piparmünt ja sega veelkord mikseriga kuni tekkib kreemjas mass. Vajadusel lisa soola.

# Lõika lõhe neljaks tükiks, hõõru oliiviõli ja soolaga ning prae seni, kuni tekib pruun koorik. Pigista lõhele sidrunimahla, raputa peale pipart ja lase 190 kraadi juures 6 minutit küpseda.

# Keeda herne-piparmündimassi rõõsa koorega ja vala eelsoojendatud taldrikule. Serveeri vahukoorega.

Oh sa poiss, millised maitsed! See supp sobiks suurepäraselt mingisuguse õhtusöögi eelroaks, tõsiselt. Suurepärane retsept, et oma külalisi maitseelamuse võrra rikkamaks teha, ausalt ka!

Lõhe kartuli-brokolipudruga

Tervisliku toitumise õpikud soovitavad kala süüa vähemalt kord nädalas. Või vähemalt 30 g päevas. Ise igapäevane kalasööja ei ole, aga üritan kord nädalas serveerida hõbeheigi vormi, praekala või kreemist lõhe. Ükspäev oli jälle lõhe kapis ootamas ning oli tahtmine proovida midagi uut. No näiteks tavalist ahjulõhe, ilma kastmeta. Olen alati kartnud, lõhe puhul eriti, et kui ma seda kala millegagi ära ei kata, siis ta kindlasti kuivab ära ja kellele ikka meeldib kuivanud kala nätsutada. Aga näed, Thredahlia kirjutab hoopis, et need, kes kala mingusugusesse kastmesse uputavad tapavad kala maitse ning sel juhul pole ju mõtet poest lõhet või forelli koju tuua, kui just eelarves ülejääke pole. Võibolla tõesti. Aga lõhe kreemise kastmega maitseb mulle väga ning minu meelest on seal kalamaitset tunda just niipalju, kui mulle sobib.

Aga et koorevaurd olid kapis otsakorral, otsustasin siiski proovida ilma kastmeta kala, mida mu ema ka tihti tegi, aga mille proovimiseni ise ei olegi veel jõudnud. Niisiis, tänase postituse teema on kala. Ahjus küpsetatud lõhekala (retsept Thredahlialt - väga maitsev tuli!!!), kõrvale pakkusin kartuli-brokoliputru.

Lõhe (kahele):

400 g lõhefileed

0.5 sidrunit

1 spl võid

peotäis hakitud tilli

ca 0.5 spl keskmise jämedusega soola (nt. jahvatatud meresoola)

värskelt jahvatatud pipart

Kastmeks võid ja valget kuiva veini

# Tõsta ahjuvormile paks foolium (müügil grillfooliumi nime all) või kahekordne õhuke foolium nii, et selle servad ulataks keskele kokku. Aseta kalafilee fooliumile.

# Piserda kala üle sidrunimahlaga, hõõru sisse soolaga. Jahvata peale pipar ja jaota ühtlaselt hakitud till. Kata kala õhukeste võiviiludega. Et kala ühtlaselt küpseks, peaks õhemad osad fileest (sabaots ja kõhuäär) kahekordseks tagasi pöörama, nii ei jää need õhemad osad keskkohast kuivemad.

# Voldi foolium kala peale tihedalt kinni ja jäta kala toatemperatuurile 15-20 minutiks seisma. Samal ajal soojenda ahi 200 kraadini. Küpseta 20-30 minutit (paksu fooliumiga!) olenevalt kala paksusest. Peale veerandtundi peaks hakkama kontrollima ja võtma kala ahjust välja kohe, kui liha on tõmbunud oranžist ühtlaselt roosakaks, aga mitte veel läbinisiti tuhmroosa (loe: kuiv!).

# Ava fooliumil üks nurk ja kalla vedelik kala ümbert ära, kastmeks. Paki foolium kokku tagasi ja lase enne serveerimist 5-10 minutit seista. Selle aja jooksul küpseb kala tegelikult veel edasi.

Kaste:

Kuumuta pannil või ja lisa ca. 1 dl kuiva valget veini ning lase ca 2/3 veinist aurustuda. Seejärel lisa ca 2 dl kalaleent (kui on vähem, lisa vett), maitsesta ja kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt ja soovi korral lisa hakitud peterselli.

Kartuli-brokolipuder (kahele):

3-4 kartulit

100 g brokoliõisikuid

kanapuljongit

2 spl toorjuustu

1 spl parmesani juustu

1 tl basiilikupestot

soovi korral 1 tl võid ja 0.5 dl kuuma piima

# Enne kui kala küpsema paned, pane ühes potis külma veega keema 3-4 kuubikuteks lõigatud kartulit (maitsesta soolaga ka) teises potis pane kanapuljongiga keema 100 g tükeldatud brokoliõisikuid. Keeda mõlemad juurvlijad pehmeks.

# Kui brokoliõisikud on pehmed (tõenäoliselt enne kartulitükke), siis kurna need, aga ära keedu-puljongit ära viska. Aseta kurnatud brokoliõisikud potti, lisa sinna 2 spl toorjuustu, 1 spl riivitud parmesani juustu ning 1 tl basiilikupestot. Püreesta kogu potitäis. Kui puder tundub liiga tükiline, lisa veidi keedu-kanapuljongit ja sega läbi.

# Kurna pehmed kartulitükid ning püreesta või tambi ühtlaseks pudruks. Võid lisada ka 1 tl võid ning 0.5 dl kuuma piima.

# Enne serveerimist sega omavahel kartuli- ning brokolipudru. Väga maitsev!

# Kui teed suurema koguse kartuli-brokolipudru, siis saab seda edukalt järgmisel päeval eraldi söögikorrana pakkuda, näiteks segada soe puder praetud peekonitükkidega. Mulle meeldis väga.

Aa, ja kui teil on võimalus, siis minge vaadake kinos WALL E filmi. Äärmiselt tore multikas. Maailmaparandava sisuga robotite armastuslugu. Väga nunnu!

Pähkline kreemikook pralinee-võikreemiga

Sophisticated nimi koogil, või mis? Astusin sel kuul Uljate Küpsetajate (aka Daring Bakers) ridadesse ja tegin kaasa esimese väljakutse. Pähkline Kreemikook Pralinee-Võikreemiga.

Retsept oli hea mitu lehekülge pikk, välismaa keeles ka, algul võtts ikka hirmu nahka. Aga polnud hullu. Ajasin hoolsalt näpuga järge, tegin kõik, mis nõutud ja tulemuseks oli täitsa söödav kook. Noh, tegelt oli ikka päris maitsev. Hõrgutavalt hea lausa! Eriti hea oli kook järgmisel päeval, mõnusalt pehme ja üllatavalt värske maitsega. See värskus üllatas mind eriti, sest on ju see kook üsna suur kaloripomm, aga maitses seda ülemäärast rasvasust tunda ei olnud. Selline salakaval kook.

Retsepti ei hakka ma tõesti ümber tõlkima, aga panin oma inglisekeelsele tekstile juurde massiühikud grammides-detsiliitrites, et juhul, kui ma järgmine kord seda teen, siis ei pea enam ümber arvutama. Cup-ide ja oz-idega majandamine on üks peavalu, ma ütlen! Ja teil ka lihtsam, kui otsustate proovida. Ise tegin muide koogi poolest retsepti kogusest, no et alguse asi ja et juhul, kui nässu läheb, siis ei ole nii kahju. Ja ega mina ja J jõua tervet kooki ka ära süüa. Pool kooki oli kaheks õhtuks täitsa paras.

Soovitan  jagada selle koogi tegemise kahe päeva vahel, siis ei tundu see nagu üks lõputult pikk küpsetamismaraton. Või köögis-mässamise-maraton. Sest nullist alustades on teha ikkagi väga palju ja mustade nõude hulk kasvab iga 10 minuti järel. Tõsiselt ka, kui ma lõpuks selle valmis koogi kogu täiega külmikusse panin ja särasin, et jess, valmis!, ja siis avastasin enda ümber oleva mustade nõude hunniku, vajus suu küll mossi. No mida, selle koogi tegemine oli juba üks füüsiliselt (vaimselt ka!)kurnav kogemus, olin väsinud ja ei tahtnud enam minutikski kööki jääda, aga ometi tuli köögis liikumiseks ruumi teha ja kogu segadus likvideerida…oh jah…

Tegelikult ootan juba uut väljakutset, sest et põnev on uusi asju proovida ja siis tõdeda, et näe, kui ikka on viitsimist ja tahtmist, võin vägagi ägeda koogiga hakkama saada.

Supp kotkasilmadele

Õigemini, nendele, kes tahavad kotkasilmi. See ju ammu teada-tuntud tõde, et porgandi söömine parandab silmanägemist. Lisaks olen kuskilt kuulnud, et kui iga päev kilode viisi seda kollast krõmpsuvat juurikat näost sisse ajada, siis muutud tõmmumaks ka. Hea nipp, kui elad Brüsselis, kus looduslikku päikest taevast just eriti tihti ei paista. No tegelt ega see hea asi ei ole, see oranžiks muutumine, pigem vast ei tasuks sellise asjaga eksperimenteerida.

Porgandit on hea süüa keedetult liha või kala kõrvale. Või supi sees kartuli ja muude juurviljadega. Või niisama toorelt näksida. Hiljuti proovisin ka teha porgandisuppi. Kasutasin oma armsaks saanud saumiksrit ja püreestasin potitäie keedetud porgandeid koos toorjuustuga ning lisasin meelepäraseid maitseaineid. Tuli selline magusapoolne supp. Sest porgandid olid niivõrd magusad. Aga täisa hea ja toitev. Ilusat värvi ka veel pealekauba

Pigem soovitan seda teha väikestel peredel, nii kahe-kolmeliikmelistel. Sest supitegu on üsna aeganõudev - kõigepealt tuleb koorida ja puhastada üksjagu porgandeid ja siis keeta neid vähemalt pool tundi, et nad ikka päris pehmed oleksid. Minul kulus kahe portsu tegemiseks ca 400 g porgandeid - üsna suur kogus ju - vaatasin küll alguses, et oh, nüüd teen kohe mitmeks päevaks, aga kui kogu see porgandikogus püreeks muutuks ja poole väiksemaks kahanes, siis oli üldse hea, et ma sellest kaks taldrikutäit välja sain võluda. Tundus, nagu porgandipoisid aurustusid kuskile. Ausalt ka. Või oli potis auk. Seega võtan supiteo uuesti ette, kui palju aega on, sest kiirel arigipäevaõhtul ei lase tühi kõht oodata koorimise ja keetmise järele…

# Koori ja puhasta porgandid ning aseta potti, kalla üle kanapuljongiga ning keeda senikaua, kuni porgand on täiesti pehme. Minul võttis see aega ca pool tundi ning vahepeal pidin sortsuhaaval puljongit lisama, et kõik porgandid ikka kaetud oleksid.

# Kui porgandid on pehmed, siis võta pott tulelt, lisa sinna paar lusikatäit toorjuustu ning püreesta kõik ühtlaseks. Kui tundub, et supp tuleb väga pudrune, lisa veel kuuma kanapuljongit. Maitsesta pipra ning koriandriga, serveeri kohe. Soola pole vaja lisada, sest puljong annab ise üldjuhul vajaliku soolakoguse kätte.

Ei väsi kiitmast, et selle supi suvine värv meeldis mulle üle kõige. Maitsel polnud kah viga - kartsin, et tuleb liiga beebitoidu-laadne, aga ei, hoopiski mitte. Pigem ikka täiskasvanud inimestele mõeldud, kreemine ja magusa varjundiga. Mingit kärtsu-särtsu oleks veel sellelt supilt tahtnud, ei teagi täpselt, mida oleks võinud veel lisada…äkki paprikapulbrit? Või küüslauku? Pipar andis küll teravust, aga midagi jäi ikka kriipima, et saab VEEL paremini seda suppi teha. Peab proovima.