Sibulasupp

Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi sibulasuppi pakkunud, oleksin ta pehmelt öeldes kuu peale saatnud. Sibul ja küüslauk olid minu jaoks midagi täiest vastuvõetamatut, vastiku kibeda maitsega ja üldiselt ma ei mõistnud neid inimesi, kes suure rõõmuga igasse toitu sibulat toppisid. Kui ma koos M-iga ühikas elasin, siis ta ikka üritas mind sibulale tutvustada, hakkides hästi väikesed tükid ja peites need siis hakklihakastmesse, aga…üldiselt ma ikka vabatahtlikult ühtegi toitu ei söönud, kus sibul sees oli. Eriti kartulisalatit (ja sibulaga kartulisalatit ei söö ma tegelt siiamaani…).

Aga igaljuhul, J on eriline sibulasöödik ja eks ma olen siis seda toitudes rohkem ka kasutama hakanud ja endalegi üllatuseks avastasin, et sibul ja küüslauk annavad toitudele üsna palju juurde. Ja kuna J sai hiljuti aasta vanemaks, otsustasin talle seda rõõmu pakkuda, et tegin valmis sibulasupi. Oli maitsev küll – ainult et õpetage keegi mind niimoodi sibulat hakkima, et ma ei pisardaks, sest see hakkimine oli küll täielik piin. Aga peale seda läks juba paremini. Tegin supi eelmisel päeval valmis, sest selle keetmine-kuumutamine on üsna ajamahukas, aga kuna see säilib kaanega karbis külmkapis mitu päeva, ei olnud see probleem.

Niisiis, sibulasupp. Jagub umbes viiele sööjale.

700 g õhukeseks viiludeks hakitud sibulaid

2 spl oliiviõli

50 g võid

2 küüslauguküünt

0.5 spl suhkrut

1.2 liitrit lihapuljongit

275 ml kuiva valget veini

soola ja pipart, soovi korral tüümiani

 

# Haki sibulad. Pisarda veidike.

# Kuumuta potis õli ja või. Kasuta supikeetmiseks suuremat sorti potti, siis on sul lihtsam seal sibulatükke karamelliseerida.

# Kui või on sulanud, kalla potti sibulad, purustatud küüslauguküüned ning suhkur. Sega, et kõik sibulad saaksid õlist ja võist oma osa.

# Kuumuta sibulaid ja küüslauku kõrgel kuumusel ca 6 minutit, seejärel vähenda kuumust kõige madalamale võimalikule ja jäta sibulad ca 45 minutiks karamelliseeruma. Aeg-ajalt käi ikka vaatamas ja segamas.

# Kolmveerand tunni möödudes peaksid sibulad olema kuldsed ja üsna pehmed. Siis on õige aeg kallata potti vein, puljong ja veidi soola ning pipart (ja tüümiani, kui sulle selle üsna tugev maitse on meelepärane).

# Keera ka kuumust juurde ja aeg ajalt segades kuumuta suppi keemiseni, siis keera jälle kuumus kõige madalamaks ning jäta supp vaikselt hauduma (ilma kaaneta) veel umbes 1 tunniks.

Kui supp valmib, tee valmis krutoonid. Selle tarbeks on sul vaja:

1 ca 25 cm pikkune prantsuse sai ehk baguette

1 spl õli

1-2 purustatud küüslauguküünt

# Lõika baguette kuubikuteks.

# Aseta õli ja purustatud küüslauguküüned küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ning määri käega üle terve paberi.

# Laota samale küpsetuspaberile ka saiatükid ning veereta ja pööra-keera neid nii palju, kuni kõik tükid on õli-küüslaugusegused.

# Küpseta krutoonid 180-kraadises ahjus kuldseks ja krõbedaks (ca 20-25 minutit).

Ka krutoonid võib päev varem valmis teha, need säilivad kaanega karbis külmkapis mitu päeva.

Serveerimiseks aja supp uuesti keema (juhul, kui kasutad eelmisel päeval valmis tehtud suppi) ja vajadusel maitsesta, sest ööpäeva jooksul võivad maitsed lahtuda. Tõsta supp taldrikutesse, viska peale paar krutooni ning riputa üle riivitud juustuga. Õiged sibulasupid peaks seejärel panema ahju ja ootama, kuni juust on sulanud, aga kuna minul ahjukindlaid supikausse ei ole, ei hakanud sellega vaeva nägema. Ja noh, supp oli üsna tuline ja juust sulas seal niikuinii kohe ära.

Niisiis, sibulasupp. Pakkusin seda J sünnipäevaõhtusöögi eelroaks ning jäin tulemusega üsna rahule. Kui selle tegemine ainult nii kaua aega ei võtaks….

Riisinuudlid kanafilee ja juurviljadega

Käime nädalavahetusel tavaliselt L’Archiducis jazzi kuulamas ja peale seda hiinakas söömas (sest need asuvad nii lähestikku). Hong Kong Delight, see meie lemmikkoht on lihtne (tõenäoliselt) pereäri, kus kokad vahepeal toidusaali puhkama ja sööma tulevad, või abimehed klientide vahelt suurte sellerivarsi ja sibulaid täis kottidega kööki üritavad pääseda. Toit on seal tõesti hea. Kuna ühel nädalavahetusel ei viitsinud end linna vedada, üritasin kodus kapis olevatest vahenditest midagi hiinapärast valmistada. Tuli välja küll.

200 g riisinuudleid

1 paprika

1 porgand

1 küüslauguküün

peotäis sojaoa idusid

4-5 spl sojakastet

1 spl austrikastet

oliiviõli

vett

100 g kanapuljongis keedetud kanafileed

 

# Ribasta paprika ja porgand ning purusta küüslauguküün.

# Aja potis või wok pannil õli kuumaks, lisa küüslauk ning aroomi väljatoomiseks kuumuta küüslauku pidevalt segades mõned minutid.

# Keera kuumust madalamaks, viska potti paprika- ja porgandiribad ning jätka kuumutamist. Kui sulle tundub, et juurvlijad kõrbema hakkavad, lisa vett (mitte õli).

# Kui juurviljad on sinu maitse järgi pehmed (mõni eelistab krõmpsuvaid, mõni täitsa pehmeid), lisa potti viiludeks lõigatud kanafilee ja austrikaste ning jätka kuumutamist veel mõned minutit, siis tõsta pott pliidilt.

# Valmista riisinuudlid (leota kuumas soolaga maitsestatud vees 3-5 minutit ja kurna) ning kalla juurviljade peale. Lisa potti sojakaste ning idud, sega korralikult läbi ja serveeri kohe.

Antud kogusest saab kaks taldrikutäit maitsvat nuudlirooga.

Õhuline sidrunikreem

Mõnikord on kookidest küllalt ja tahaks magustoiduks midagi kergemat. Näiteks mingit kerget marjavahtu või midagi sellist…Aga marju ei olnud käepärast…niisiis otsustasingi kodus olemasolevate vahenditega valmistada õhulise sidrunikreemi, millega lõppkokkuvõttes ise üsna rahule jäin. J ka kiitis, et küll on hea.

Antud kogustest sain kaks klaasitäit kreemi – teine kord teen rohkem, et jätkuks ka järgmiseks päevaks (aga liiga palju ei tasu ka teha, sest sellised kreemid ja tarretised säilivad heal juhul paar päeva).

2 suurt muna

2 spl suhkrut

1 tl riivitud sidrunikoort

0.25 dl sidrunimahla

2 želatiinilehte (peaks vastama 2 tl žlatiinipulbrile – vaata lisaks toidutare.ee)

0.5 dl vett

0.5 dl vahukoort

 

# Eralda munavalged munakollastest.

# Aseta munakollased paksupõhjalisse potti, sega riivitud sidrunikoore ja sidrunimahlaga ning kuumuta madalal kuumusel 2-3 minutit, kuni segu pakseneb (ära keeda). Seejärel eemalda pliidilt.

# Vahusta munavalged suhkruga tugevaks läikivaks vahuks.

# Teises kausis vahusta vahukoor ülejäänud suhkruga.

# Valmista želatiin – hea piltidega õpetuse želatiinilehtedega ümberkäimisest annab Toidutare (kõigepealt leota želatiinilehti külmas vees mõned minutid; kui need on pehmemenud, siis pigista suurem vesi välja ja aseta teise kaussi ning kalla üle kuuma veega – mina kasutasin 0.5 dl vett, aga võib ka veidi rohkem panna, siis tuleb veidi õhulisem kreem).

# Seejärel sega munakollased želatiiniga. Lisa segule vahukoor ning munavalged. Sega õrnalt kõik omavahel läbi ja kalla magustoidupokaalidesse.

Minul olid üsna kitsa avaga pokaalid ja üsna raske oli nendesse kreemi valada…järgmine kord teeksin seepärast viimase läbisegamise mingis suuremas kannus, siis on kergem segu pokaalidesse valada.

Katsin pokaalid toidukilega ning panin külma. Tardusid ca 6-7 tundi, täpselt ei mäleta, sest tegin kreemi hommikul valmis ja pakkusin magustoiduks õhtusöögi järel.

Õhuline ja mõnusalt pehme kreem. Natuke hapukas, aga mitte liiga palju. Sidrunine noh. Mina sõin niisama, J pani lusikatäie maasikamoosi peale ja sõi ka isuga. Soovitan soojalt!

 

Banaanileib

Banaan ja leib, eraldi – okei, sellest saan aru. Aga banaanileib, mille retsepti ma ükspäev internetis kolades leidsin? Mis see veel on? Sain jälle terake targemaks, et selline asi täitsa eksisteerib ja on juttude järgi üsna maitsev kah. Eks siis pidin järgi proovima.

Ja oli ka sobiv võimalus, sest C tuli külla Meeleheitel Koduperenaisi vaatama ja ma olin talle sünnipäevakoogi võlgu, nii et…muidugi pole see eriti tark tegu, no et pakkuda kellelegi kooki, mida sa varem kunagi teinud ei ole (ja mingit back-up magustoitu mul ka kapis varuks polnud), aga otsustasin riskida. Tuli välja küll! Ühe keeksivormitäie (23×12x7) banaanileiba saab:

245 g jahu

30 g magustamata kakaopulbrit

200 g suhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

0.25 tl soodat

0.25 tl soola

2 lahtiklopitud muna

85 g valget šokolaadi, riivitud või purustatud

113 g võid, sulatatud ning jahutatud

3 küpset banaani, purustatud

1 tl vaniljeessentsi

# Sega suures kausis omavahel jahu, kakaopulber, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja sool.

# Ära lase ennast ehmatada kuivainete suurest kogusest (minu jaoks tundus küll alguses, et äkki see leib tuleb kuivavõitu), sest kui sa hiljem kõik ained kokku segad, on tulemuseks pehme ja mahlane taigen. Aga kasuta kuivainete segamiseks kindlasti suuremat sorti kaussi, sest siis on sul mugavam hiljem kokkusegamist toimetada.

# Teises kausis sega omavahel purustatud banaanind, munad, või ja vaniljeessents. Ühenda see kuivaineteseguga, lisa ka riivitud või purustatud šokolaad. Sega kõik korralikult läbi ja aseta võiga määritud keeksivormi.

# Küpseta 180-kraadises ahjus 60-70 minutit – nii kaua, kuni tainas on veidi kerkinud ja pealt krõbe ning hambatikk tuleb puhtalt välja. Lase leival vormis veidi jahtuda, ja serveeri soojalt. Leib tuleb üsna mahlane, nii et eraldi mingit kastet serveerimiseks ei vaja.

Kuskilt otsast ei ole küll näha, et see leib sisaldab banaane, aga see-eest on neid tunda nii lõhnas kui ka maitses. Säilib kaanega karbis külmkapis mitu päeva, ainult et enne serveerimist tee saiaviil mikros soojaks, siis sai pehmeneb ja kõik maitsed tulevad ilusasti välja.

Kompromiss – püreesupp kartulitükkidega

Peale jõule, kui me kingituseks saumiksri saime, olen ma üsna tihti püreesuppe valmistanud. Mulle lihtsalt meeldib nende mõnusalt siidine tekstuur ja rikkalik maitse! Eks ole asi ka selles, et enne ei olnud võimalust – sest saumiksrit ei olnud ja ega kahvliga ikka püreesuppi ei tee – ja nüüd, kui see võimalus on mulle antud, siis muudkui aga püreestaks. Ja teine põhjus on ka see, et kreemiseid suppe on nii lihtne valmistada – juurvili keedetakse puljongis pehmeks, püreestatakse ja serveeritakse. Mitmetesse suppidesse lisatakse ka koort, piima või toorjuustu, et saada kreemisemat tulemust. Aga isegi ainult veega on võimalik siidiselt pehme supp valmistada, eriti kui kasutad supi püreestamiseks blenderit, mitte saumiksrit.

J küll sööb neid minu lemmikuid suppe, aga ta ikka eelistab midagi sellist, kus on “tükid” sees. Seekordne lahendus on siis kompromiss, umbes nagu see brokkolisupp, mille kreemisust tasakaalustasid krõmpsuvad brokkolitükid. Et J on üsna kartulimaias, üritasin teha kartulitükkidega püreesuppi. Olin vist üsna kilplane, kindlasti on sellise supi valmistamiseks ka lihtsam viis (et ei peaks juurviju kahes potis korraga keetma), aga…kui oskate nõuga abiks olla, andke teada. Kaks portsu brokkoli-kartuli püreesuppi peekoniga saab aga järtmistest kogustest:

• 300 g brokkolivarsi (brokoliõisikuid võid kasutada näiteks selle salati valmistamiseks)
• 2 suuremat kartulit
• 1 suurem küüslauguküün
• kanapuljongit
• 4 viilu peekonit
• valget pipart, soola, tsillipipart
• 0.5-1 dl piima
• veidi võid

# Kõigepealt pese ja koori kartulid, pese ka brokkolivarred ning haki kõik kuubikuteks.

# Sulata potis või ning lisa sinna purustatud küüslauk ja kuumuta keskmisel kuumusel. Olen täheldanud, et või kasutamine rikastab püreesuppide maitset paremini kui õli, aga võid küüslaugu kuumutamisel ka õli kasutada (maitse jääb kergem ja veidike puuviljalisem). Niisiis, kuumuta küüslauku paar minutit ja viska potti hakitud brokkolivarred.

# Kalla üle puljongiga – nii, et juurviljad oleksid puljongiga kaetud. Teises potis pane samal ajal puljongiga keema kartulitükid (lisa samuti nii palju puljongit, et kartulid oleksid vaevalt kaetud). Keeda mõlemaid juurvilju ca 15 minutit, seejärel tõsta pliidilt.

# Kurna kartulitükid – aga ära puljongit ära viska, kalla see hoopis brokkolivartega ühte potti.

# Seejärel püreesta brokkolivarsi sisaldav potitäis.

# Kalla püreestatud supp kartulitükkide peale, lisa veidike piima ja maitseained oma soovi kohaselt ning sega korralikult. Üldiselt on soovitatav püreesuppe üldse vähe maitsestada, ikka seepärast, et juurviljade maitseomadused paremini esile pääseskid, aga soola ja pipraga ei soovitaks ma küll koonerdada.

# Supp võib kaane all oodata (kartulid pehmenevad samal ajal kuumas supis mõnusalt pehmeks) kuniks sa hakid peekoniviilud, praed need pannil krõbedaks ja kuivatad liigsest rasvast.

# Seejärel serveeri – kalla supp kaussidesse ja riputa peale peekonitükke ja riivitud juustu. Väga maitsev!