Nami-namikad tulid välja uue kooskokkamise teemaga, sedakorda oli teemaks risoto. Ei saand ka teistest halvem olla ning otsustasin siis ära proovida. Teatavasti kiputakse ju igasuguseid liha või juurvilju sisaldavaid riisiroogasid risotoks nimetama ja oli mullegi hea teada, et mille poolest risoto ja tavaline riisiroog erinevad.
Natuke tarkuseteri leidsin Rudolf Visnapuu Riisiraamatust, mis räägib muuseas, et legendi järgi kandsid päikeseoraaklid pärast Atlantise hukku nelja maailmakaarde laiali neli teravilja – kaera põhja, maisi läände, hirsi lõunasse ja riisi itta. Ja nii saidki need teraviljad oma piirkondade põhitoiduks. Niisiis on riisi sünnipaik Aasia. Vanasti muide võis riisi külvamist juhtida vaid preester ja taimi istutasid valgetes rüüdes naised. Pühalik värk. Aga aitab ajaloost, 
eksole – see siin on ikkagi toidublogi.
Riis on üsna kasulik ja väga toitainerikas. Praegu on riis on põhitoiduks ligi poolele maailma rahvastikust – idamaades näiteks tarvitatakse riisi 90-180 kg inimese kohta aastas (Ameerikas aga ca 3.6 kg aastas inimese kohta). Riisi tuntakse muide umbes 8000 erinevat liiki, mis erinevad üksteisest tera värvuse, suuruse, valmistamisviisi ja muidugi ka hinna poolest.
Risotoriisi tuntumad sordid on Arborio (pildil) ja Carnaroli – tärkliserikas lühiterarine riis, mis imab kuumutamisel endasse rohkesti vedelikku. Lisaks peab keetmisel seda riisi pidevalt segama, et riisiterad üksteise külge “kleepuksid” ja tekiks selline mõnus kreemine tekstuur.
Peale kapis tehtud invetuuri otsutasin selle kanarisoto kasuks, sest mul olid kõik vajalikud ained olemas. Kogusest jagub neljale:
# Kuumuta oliiviõli paksupõhjalises kastrulis. Lisa sibul ja kuumuta klaasjaks ning keera kuumus madalamaks.
# Lisa potti riis ja sega, et iga riisitera saaks oma osa õlist. Seejärel lisa potti puljong ja vein ning jätka kuumutamist madalal kuumusel (pane ka kaas potile peale). Rõhk on sõnal madalal – vastasel juhul aurustub vedelik kiiresti ära ja riis jääb tooreks.
# Kui vedelik on riisi sisse imendunud (võtab aega ca 20 minutit), lisa potti herned, kanatükid, basiilik ja Parmesani juust. Sega läbi ja soovi korral maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe!
Värske basiilik on üsna oluline, sest annab risotole mõnusat teravust…kuivatatud basiilik sellist veidi tsitruselist maitsenüanssi vaevalt anda suudab.
Ja kuidas tulemusega rahule jäin? Ütlen ausalt, et natuke kuivaks jäi. Mulle meeldib selline rohkem kreemisem variant…ja miks mu risoto siis ära kuivas – ei ole retsepti viga, hoopis minu viga – kuumutasin liiga kõrgel tulel. Olin kärsitu ja näljane noh…
Et roog jäi veidi kuivaõitu, otsustas J järgmisel päeval sellele risotole väikese makeoveri teha…
Ta kuumutas paksupõhjalises potis ca 2 dl koort ja 0.5 dl valget veini. Lisas potti ka 8-9 kirsstomatit ning teelusikatäie teravat karripulbrit. Veidike muskaatpähklit ja jahvatatud paprikat ja lisaks veel peotäis armastust, nagu ta mulle hiljem retsepti öeldes mainis.
Kallas siis selle kooresegu minu tehtud kanarisotole ja kuumutas rooga pidevalt segades veel ca 5 minutit.
Tulemus oli hoopis maitsvam ja kreemisem! Risotoks vist ei sobi seda küll enam nimetada, aga…maitsvaks riisiroaks küll!
