Pähkline kreemikook pralinee-võikreemiga

Sophisticated nimi koogil, või mis? Astusin sel kuul Uljate Küpsetajate (aka Daring Bakers) ridadesse ja tegin kaasa esimese väljakutse. Pähkline Kreemikook Pralinee-Võikreemiga.

Retsept oli hea mitu lehekülge pikk, välismaa keeles ka, algul võtts ikka hirmu nahka. Aga polnud hullu. Ajasin hoolsalt näpuga järge, tegin kõik, mis nõutud ja tulemuseks oli täitsa söödav kook. Noh, tegelt oli ikka päris maitsev. Hõrgutavalt hea lausa! Eriti hea oli kook järgmisel päeval, mõnusalt pehme ja üllatavalt värske maitsega. See värskus üllatas mind eriti, sest on ju see kook üsna suur kaloripomm, aga maitses seda ülemäärast rasvasust tunda ei olnud. Selline salakaval kook.

Retsepti ei hakka ma tõesti ümber tõlkima, aga panin oma inglisekeelsele tekstile juurde massiühikud grammides-detsiliitrites, et juhul, kui ma järgmine kord seda teen, siis ei pea enam ümber arvutama. Cup-ide ja oz-idega majandamine on üks peavalu, ma ütlen! Ja teil ka lihtsam, kui otsustate proovida. Ise tegin muide koogi poolest retsepti kogusest, no et alguse asi ja et juhul, kui nässu läheb, siis ei ole nii kahju. Ja ega mina ja J jõua tervet kooki ka ära süüa. Pool kooki oli kaheks õhtuks täitsa paras.

Soovitan  jagada selle koogi tegemise kahe päeva vahel, siis ei tundu see nagu üks lõputult pikk küpsetamismaraton. Või köögis-mässamise-maraton. Sest nullist alustades on teha ikkagi väga palju ja mustade nõude hulk kasvab iga 10 minuti järel. Tõsiselt ka, kui ma lõpuks selle valmis koogi kogu täiega külmikusse panin ja särasin, et jess, valmis!, ja siis avastasin enda ümber oleva mustade nõude hunniku, vajus suu küll mossi. No mida, selle koogi tegemine oli juba üks füüsiliselt (vaimselt ka!)kurnav kogemus, olin väsinud ja ei tahtnud enam minutikski kööki jääda, aga ometi tuli köögis liikumiseks ruumi teha ja kogu segadus likvideerida…oh jah…

Tegelikult ootan juba uut väljakutset, sest et põnev on uusi asju proovida ja siis tõdeda, et näe, kui ikka on viitsimist ja tahtmist, võin vägagi ägeda koogiga hakkama saada.

Supp kotkasilmadele

Õigemini, nendele, kes tahavad kotkasilmi. See ju ammu teada-tuntud tõde, et porgandi söömine parandab silmanägemist. Lisaks olen kuskilt kuulnud, et kui iga päev kilode viisi seda kollast krõmpsuvat juurikat näost sisse ajada, siis muutud tõmmumaks ka. Hea nipp, kui elad Brüsselis, kus looduslikku päikest taevast just eriti tihti ei paista. No tegelt ega see hea asi ei ole, see oranžiks muutumine, pigem vast ei tasuks sellise asjaga eksperimenteerida.

Porgandit on hea süüa keedetult liha või kala kõrvale. Või supi sees kartuli ja muude juurviljadega. Või niisama toorelt näksida. Hiljuti proovisin ka teha porgandisuppi. Kasutasin oma armsaks saanud saumiksrit ja püreestasin potitäie keedetud porgandeid koos toorjuustuga ning lisasin meelepäraseid maitseaineid. Tuli selline magusapoolne supp. Sest porgandid olid niivõrd magusad. Aga täisa hea ja toitev. Ilusat värvi ka veel pealekauba

Pigem soovitan seda teha väikestel peredel, nii kahe-kolmeliikmelistel. Sest supitegu on üsna aeganõudev – kõigepealt tuleb koorida ja puhastada üksjagu porgandeid ja siis keeta neid vähemalt pool tundi, et nad ikka päris pehmed oleksid. Minul kulus kahe portsu tegemiseks ca 400 g porgandeid – üsna suur kogus ju – vaatasin küll alguses, et oh, nüüd teen kohe mitmeks päevaks, aga kui kogu see porgandikogus püreeks muutuks ja poole väiksemaks kahanes, siis oli üldse hea, et ma sellest kaks taldrikutäit välja sain võluda. Tundus, nagu porgandipoisid aurustusid kuskile. Ausalt ka. Või oli potis auk. Seega võtan supiteo uuesti ette, kui palju aega on, sest kiirel arigipäevaõhtul ei lase tühi kõht oodata koorimise ja keetmise järele…

# Koori ja puhasta porgandid ning aseta potti, kalla üle kanapuljongiga ning keeda senikaua, kuni porgand on täiesti pehme. Minul võttis see aega ca pool tundi ning vahepeal pidin sortsuhaaval puljongit lisama, et kõik porgandid ikka kaetud oleksid.

# Kui porgandid on pehmed, siis võta pott tulelt, lisa sinna paar lusikatäit toorjuustu ning püreesta kõik ühtlaseks. Kui tundub, et supp tuleb väga pudrune, lisa veel kuuma kanapuljongit. Maitsesta pipra ning koriandriga, serveeri kohe. Soola pole vaja lisada, sest puljong annab ise üldjuhul vajaliku soolakoguse kätte.

Ei väsi kiitmast, et selle supi suvine värv meeldis mulle üle kõige. Maitsel polnud kah viga – kartsin, et tuleb liiga beebitoidu-laadne, aga ei, hoopiski mitte. Pigem ikka täiskasvanud inimestele mõeldud, kreemine ja magusa varjundiga. Mingit kärtsu-särtsu oleks veel sellelt supilt tahtnud, ei teagi täpselt, mida oleks võinud veel lisada…äkki paprikapulbrit? Või küüslauku? Pipar andis küll teravust, aga midagi jäi ikka kriipima, et saab VEEL paremini seda suppi teha. Peab proovima.

Lühike puhkus ja kama

Jess, täna õhtul olen juba lennukis ja Eesti poole teel. Ees ootab ülilühike puhkus, mida juba pikalt planeerinud olen. Iga minut on paigas. Söögitegemised küll mitte. Aga tõenäoliselt kavatsen millegi maitsvaga ikkagi hakkama saada. Ema juba ütles, et pool siga on kodus külmkapis ootamas. Veits hirmuäratav isegi.

Nii et täna ma mingit erilist hõrgutist ei tutvusta. Hoopis tahan teie tähelepanu juhtida kamale. Seda võiksite ikkagi rohkem süüa. Jube tervislik. Eestlastele kama tõenäoliselt tutvustamist vist ei vaja. Aga mina näiteks ei teadnud, millest see täpselt koosneb. Tuleb välja, et kamajahu saadakse soolakas vees keedetud ja seejärel kuivatatud ning röstitud rukki, nisu, odra ja herneste (!) jahvatamise tulemusena. Huvitav. Kas siis saaksin kodus ka ise erinevatest jahusortidest kama kokku segada? Mis vahekorras?

Pean tunnistama, et niikaua, kui Eestis olin, siis kama mu ostukorvi ei lennanud. Seda sai ainult mingitel Eesti toitu ülistavatel sündmustel. Või stiilipidudel. Et no mis sa ikka seda jahusegu endale koju ostad, koguaeg ju kättesaadav. Aga teises riigis elades tuleb ikka nostalgia peale ja tahaks midagi kodumiast. Nii ma siis palusingi, et ema mulle seda Belgiasse tooks, kui külla tuleb. Nüüd olen proovinud kama nii külma keefiri kui ka vahukoorega, ricotta ja mascarponega. Marjadega ja ilma. Ka Jaanipäeval külas olnud iirlased sõid oma kamakausid tühjaks, ei tea kas viisakusest…aga loodetavasti neile maitses.

Tahan veel proovida kamapannkooke, kamakäkke ja kamakreemi. Variante on küll ja küll. Igal juhul, tahtsin lihtsalt öelda, et sööge ikka kama, see on ikkagi Eesti toit ja maitsev ning tervislik pealekauba. Väga lihtne valmistada ka. Ja odav!

Tutvustage kama ka oma välismaalastest sõpradele. Las aga inimesed hakkavad seda kama kokku ostma ja Eesti majandust parandama. Annelis ka kirjutas, et välismaalastele läks kama hästi peale. Tuleb lihtsalt strateegiliselt läheneda asjale.

Vokitud puuviljad magustoiduks

Avastan iga päev uusi ja lihtsaid magustoite. Niimoodi on ju lausa lust süüa teha – eriti kiiretel aegadel – kui leiad mitmetelt lehekülgedelt kinnitust, et on täiesti võimalik viie minutiga maitsev magustoit valmis teha. Näiteks Qsti vokitud õunad, mis nägid niivõrd isuäratavad välja, et ei saanud jätta neid proovimata. Iseenesest ju väga lihtne retsept üsna käepäraste koostisosadega, aga tulemuseks on vägagi mõnus maius.

Lihtsalt võta vajalik kogus õunu (1 väiksem õun per naase või pool suuremat õuna per naase), eemalda südamik ning lõika viiludeks. Siis kuumuta pannil või ning küpseta õunaviilud või sees pehmeks. Vahepeal lisa maitseaineid – mina kasutasin kaneeli, kardemoni ja vaniljesuhkrut. Serveeri kuumalt vaniljejäätise või külmalt vahukoorega (teadagi ju, et kui kuumadele õuntele vahukoort tõstad, siis see läheb vedelaks – järele proovitud). Soojalt on vist isegi parem. Aga tegelikult jäin mõlemate variantidega rahule. J samuti. Nõudis teist portsu. Aga ma ei andnud. Hehe.

Ükskord oli vaja kuivanud leivast lahti saada ning plaanisin leivamagustoitu teha, aga J nõudis hoopis vokitud õunu. Mina ei tahtnud oma isule ka alla vanduda. Ühendasin siis need kaks magustoitu -pakkusin leivakreemi vokitud õunte kõrvale, nagu juuresolevalt pildilt näha. Sobis ka üsna hästi.

Hiljuti proovisin ka vokitud apelsine. Vahukoorega, nagu ikka. Oi kui hea!

Kahe inimese tarbeks koorisin ja viilutasin ühe suurema apelsini, kuumutasin võisel pannil koos kaneeli, vaniljesuhkru ja nelgiõiega ning serveerisin vahukoorega. Ilus ja kollane magustoit tuli välja.

Pea ainult meeles, et kui otsustad apelsini kasuks, siis peaksid kindel olema, et sinu käsutuses on magusad apelsinid. Vastasel juhul võib tulemuseks olla hapukas-kibedad apelsiniviilud, mille maitset ei paranda ka magus vahukoor. Mul on nii juhtunud. Aga sellele vaatamata söödi taldrik tühjaks. Ega siis raisku ei tohi lasta.

Üldiselt on selline puuviljade vokkimine igati tervitatav. On ju parem, kui lihtsalt õuna või apelsini magustoiduks ampsata?

Banaanikreem

Näiteks siis, kui sul on banaani isu aga tavaline banaanisöömine magustoiduks tundub õudselt igav ning banaanikoogi tegemiseks puudub aeg, siis võib ju proovida teha banaanikreemi. Siuh-säuh ja valmis.

Kahele:

2 banaani

2 spl hapukoort

2 tl suhkrut ja soovi korral veidike vaniljesuhkrut

kaunistamiseks mingeid puuvilju või marju

Tee banaan kahvliga tükkideks, sega hapukoore ja suhkruga ning tõsta magustoidukaussidesse. Kõige peale torka mingid muud puuviljad või marjad – näiteks ploomid. Maitseks ja niisama silmailuks.

Ise kasutasin selle magustoidu valmistamisel tegelikult blenderit, mugavuse pärast, aga soovitaks ikka käsitööd teha, sest et siis ei jää tulemus liiga püree-supine vaid rohkem selline paksem ja mõnusam.

Banaan on üsna toitev ja kaloririkas, mistõttu ei soovitaks seda päris hilja õhtul näost sisse ajada…Näiteks, kas teadsite, et 100 g banaani annab 93 kilokalorit ja selle kulutamiseks peab 75 kg kaaluv inimene seisma 56 minutit? Mina õnneks väiksem, seisin nõusid pestes ja köögis askeldades peale öhtusööki oma 30 min ikka…ja saingi ehk need sissesöödud kalorid kulutatud