Uljad küpsetajad, taaskord

Olen jah laisk olnud, jälle. Ei ole proovinud uusi retsepte, vaid vanade teada-tuntud variantidega läbi ajanud. Eks põhjus oli selles, et elasime vahepeal poolteist nädalat sõprade juures ja siis ei tahtnud igaks juhuks uute retseptidega katsetada.

Igaljuhul, sain hakkama järjekordse Uljate Küpsetajate väljakutsega, milleks seekord olid lavashi pulgad, või kuidas neid nimetadagi – sellised erinevate maitseainetega ülepuistatud pulgakesed, mis valmivad väga kiiresti (kui taina kerkimisaega mitte arvestada) ning sobivad suurepäraselt peolauale. Või filmiõhtule või lihtsalt niisama snäkiks.

Dipikastme tegin ka ise, tuli selline mõnus ja värskendav, aga antud kogusest saab umbes liitrijagu kastet – ja see säilib ainult pool päeva – seega kui mingit suuremat kampa ei ole külla tulemas, siis soovitan dipikastme koostisainete koguseid vähendada.

Retseptid siin.

Suitsulõhe-ampsud

Nädalavahetusel raamatupoes kokaraamatuid lapates üritasin leida huvitavaid snäkke, mida veel proovinud ei ole. Peekoniampsud, prosciutto rullid ja lõhe bruschettad olidki liiga tavaliseks muutunud – vaja oli midagi uut. Leidsin ligi 10 põnevat snäkki, aga koju jõudes oli täielikult meeles vaid üks – suitsulõhe-amps. Ei tea, kas hakkan vanaks jääma vms, aga ülejäänud retseptid olid küll peast pühitud…Aga üks on parem kui mitte midagi.

Niisiis, suitsulõheampsud. Teoorias peaks neid sööma näppudega, aga minu omad tulid ehk natuke liiga pehmed, seetõttu serveerisin neid väikestelt lusikatelt.

1 suurem kartul, kooritud ja riivitud

1 viil suitsulõhet (ca 10×10 cm), lõigatud 8 võrdseks osaks

hapukoort

soola ja pipart

sidrunimahla

 

# Maitsesta riivitud kartul soola ja pipraga ning vormi segust 8 väikest pätsikest. Prae kuumal pannil kuldseks. Mina ei kasutanud võid ega õili – no et tulemus ei oleks rasvane – aga ei keela sul seda kasutamast.

# Aseta jahtunud pätsid serveerimistaldrikule või väikestele lusikatele.

# Tõsta igale pätsile pool teelusikatäit hapukoort. Kõige peale aseta lõheriba. Piserda üle sidrunimahlaga ning serveeri (või aseta serveerimiseni külma).

Päris mõnusad olid teised. Kindlasti pane kartulile piisavalt palju soola ja pipart, et tulemus ei oleks mage (mina kardsin ülesoolamist, aga antud juhul on parem, kui pätsid tulevad pigem veidi soolasemad, kui et jäävad magedaks).

Marjane ahjupannkook ehk clafoutis

Üle tüki aja tegin kaasa järjekordse nami-nami kooskokkamise, mille sellekordseks teemaks oli clafoutis, Prantsusmaalt pärit koogitaoline magusroog. See on omamoodi ahjupannkook – nimelt kallatakse värsketele marjadele või puuviljadele kiht tainast (mis ongi peaaegu et pannkoogitainas) ning küpsetatakse ahjus kuldseks. Clafoutis peaks alati kuumalt serveerima – ja olen sellega sada prossa nõus – külmalt ei ole see sugui maitsev…nagu kustutuskumm (mitte et ma kunagi kustutuskummi söönud oleksin või nii…).

Levinuim ja kõige klassikalisem on kirsi-clafoutis, aga mina ei oska kirsikividest lahti saada nii, et kirsid terveks jääksid, seega läksin kergema vastupanu teed ning kasutasin hoopis punaseid sõstraid ja mustikaid. No, tuleb ka tunnistada, et karbitäis sõstraid ja mustikaid olid soodsama hinnaga, kui kirsid, seega ehk oli mu otsus ka sel põhjusel natuke kallutatud (et kui poodi minnes mõtlesin, et “ei tea, kuidas nendest kirsikividest lahti võib saada, aga ok, küll ma kuskilt selle kohta infot leian“, siis kirsside ja teiste marjade hinda näes mõtlesin küll juba, et “no kindlasti ma ei leia kuskilt infot kirsikivide eemaldamise kohta, ostan parem teisi marju (neid soodsamaid ikka)“). No olgem ausad, olen paari nädala pärast uuesti tudeng, seega tuleb süüa ostes teha majanduslikult kaalutletuid otsuseid. Ja pealegi, mulle kirsid nii väga ei maitsegi.

Esimene kord proovisin ainult punaste sõstardega ja pean ütlema, et kuigi lisasin tainale ettenähtust rohkem suhkrut, oli tulemus ikka üsna hapu. Happeline lausa! Vahukoor muidugi leevendas seda hapusust, aga ainult veidi, seega soovitaks  punaseid sõstraid kindlasti tasakaalustada mingisuguste magusate marjadega. Näiteks mustikatega, mis muutsid koogi küll kahtlaselt sinakaks, aga samal ajal ka pehmendasid punaste sõstarde maitset. Retsept, mida kasutasin, on saadaval siin.

No ja minu hinnang – üsna tavalise maitsega kook. No et pole nagu päris kook, et midagi oleks nagu puudu. Ei ole harjunud. Arvasin, et esimesel korral tegin midagi valesti, aga teine kord tuli täpselt sama tekstuuriga, selline 3 cm läbimõõduga pannkook.

Selles mõttes, et jah, väga lihtne teha ja valmib kiiresti, aga no päris külalistele ma seda ei pakuks. Vaevalt, et keegi mu tuttavatest teab, kuidas õige clafoutis peab maitsema (et see kook peabki olema selline natuke “kummine”, nagu üks paks pannkook, mitte biskviidine) ja ma ei taha, et nad pärast külaskäiku räägiksid, et ei tea kas ma unustasin midagi tainasse lisamast vms, et jube kahtlane kook oli.

Aga võibolla mu külalised just teaksid, mis clafoutis on ja mina olen see ainuke, kes ei oska Prantsuse traditsioone hinnata. No matsid jäävad ikka matsideks, või mis? J igal juhul küll sõi ja ütles, et oli hea, aga üldjuhul suudab ta mu tundeid säästa, kui ma mingi käki kokku olen keeranud, nii et ega ma eriti aru ei saa, kas talle tegelikult ka maitses või ta lihtsalt üritas minu tuju üleval hoida…

Igal juhul on mul hea meel, et proovisin, olen ka nüüd veidi targem ja tean, mida oodata, kui kuskil clafoutist magustoiduks tellin.