Märkamatult on möödunud mitu nädalat minu viimasest postitusest. Olen täitsa olemas, aga veedan järjest rohkem aega raamatukogus ning järjest vähem aega köögis.
Otsin endiselt huvitavaid retsepte ja minu “toidud, mida tahan valmistada”-nimekiri kasvab iga päevaga, ja tahtmine on ka olemas, aga vot aeg kaob käest ära.
Siiski, midagi olen ma teha jõudnud. Nädalavahetusel valmistasin Mojito tarretist, mida serveerisin magustoiduks vähese vahukoorega. Kui proovid, siis ära kasuta liiga palju rummi (muidu jääb tarretis mõru) ning kui sul piparmündilehti ei ole käepärast, siis proovi piparmünditeega (ja kasuta vastavalt vähem vett). Väga huvitav magustoit, ja kindlasti midagi sellist, mida tavaliselt ei pakuta. Nii et kui tahad külalisi üllatada, siis proovi.
Rääkides üllatustest, siis J üllatas mind ühel õhtul banana-split‘iga. See sisaldas küll vist kaks tuhat kalorit, aga oli väga maitsev: no mõtle ise, kui paned taldrikule kokku banaanitükid, vaniljejäätise, mee, sulatatud šokolaadi ja šokolaadi küpsised. Keele viib alla!
Ja üllatusi on mulle jagunud veelgi. Hiljutisel poeskäigul avastasin, et melonid on soodushinnaga, makstes kõigest paarkümmend penni. Ilusad kollased melonid. Ostin siis ka ühe ja tahtsin õhtul melonit koos juustu ja ja oliividega serveerida. Taldrik ilusasti valmis seatud, erinevad juustud ilusasti viilutatud, lõikasin siis ka oma meloni pooleks. Ei olnudki melon. Hoopis kõrvits (!!).
Jälle olin kõrvitsaga plindris. No mitu sorti neid on kokku?? Igaljuhul, sinna läks siis see meloni-snäkk. Tegin järgmisel päeval hoopis kõrvitsasuppi. Kui seda retsepti kasutate, siis soovitan karrit mitte lisada (äärmisel juhul lisada ainult noaotsatäis), sest see 2 teelusikatäit karrit kerkis üsna julgelt esile ja tappis kapitaalselt kõrvitsa õrna maitse ära. Ja tulemuseks oli vedelik, mis meenutas karrikastet… Kahjuks… Aga ära söödud see sai.
Kõrvitsast veel – kui sul on käepärast suur kõrvits, siis kindlasti ära viska kõrvitsaseemneid minema, vaid tee nendest maitsvad snäkid: puhasta vee all, pane potti ja kalla üle 2-3 dl veega, lisa 1 tl soola ja keeda ca 10 minutit, seejärel rösti 200-kraadises ahjus veel teist samapalju ja serveeri. Soojalt on kõige paremad! Sobivad ka igasuguste suppide peale – isegi kõrvitsasupile andsid palju juurde.
Niisiis, meloni-snäkk läks aia taha, kõrvitsasupp ka. Nimekirja lisandus veel üks pastaroog, mida olen tahtnud juba mitu kuud teha. Proovisin siis ükspäev. Pastakaste koosnes purustatud pähklitest, koorest, oliiviõlist,küüslaugust, parmesanist ja lisaks pidi kastmele kõige lõpuks lisama ka 2 teelusikatäit kakaod. Ma oleks pidanud arvama, et see kakao ei ole hea mõte…aga segasin selle siiski kastmesse ja…sealt alates läks kõik allamäge. No esiteks, kastme värvus muutus äärmiselt eemaletõukavaks, ja purustatud pähklite tõttu oli kogu toidu tekstuur väga kahtlane. Lõhn ei olnud ka suurem asi. Näete ise ju ka, et see taldrikutäis ei kutsu eriti sööma.
Täielik raiskamine. Õnneks on meie kodu ligidal üks päris hea India restoran, kust on võimalik üsna soodsalt ja kiiresti maitsev õhtusöök tellida. Problem solved.
Vaadates tagasi oma viimastele katsetustele, annaksin kõige kõrgema hinde pitsale, mis kukkus küll väga hästi välja. Kui taigna tegemine nii palju aega ei võtaks, võiksin isetehtud pitsat kasvõi iga päev süüa.
Oo, aga tegelikult ootan väga homset, sest mul on piletid BBC Good Food Show‘le! Loodan väga, et saan sealt põnevaid ideid ja nippe, mida juba (ehk) sel nädalavahetusel rakendada õnnestub.
