Kruumküpsised (?)

Eesti keeles on päris keeruline Uljate Küpsetajate väljakutseid nimetada. Jaanuaris pidme tegema tuile’sid ja mul oli tükk tegemist, et leida, kuidas eestlaseid neid õhukesi krõbedaid küpsiseid kutsuvad. Maire Suitsu on välja mõelnud termini kruumküpsised, mida isegi siinkohal kasutan. Tema sõnul võib neid õhukesi küpsiseid ka laastudeks kutsuda. Kas keegi teab veel mingeid variante?

Igal juhul tundus, et seekordne väljakutse on eelmisesega võrreldes köömes. Isegi retsept oli ainult 1 lehekülg (detsembrikuine French Yule Log, mille retsept oli 18 lehekülge, õnnestus mul täielikult ära soperdada), seega olin täiesti positiivselt meelestatud. Midagi läks ikkagi nässu, sest minu kruumküpsised tulid veidi liiga biskviitküpsiste moodi, krõmpsumisest oli asi kaugel. Ju ma siis tegin liiga tummise taigna. Ei vea mul nende Uljate Küpsetajate väljakutsetega…iseenesest on mõte väga hea ja sellised õrnad krõmpsuvad hõrgutised annavad magustoitudele kindlasti väga palju juurde. Nende valmistamine ei ole samuti mingi eriline teadus, tuleb lihtsalt kogused õigeks saada ja võimalikult õhukesed küpsised vormida. Aga proovige ise:

65 g pehmet võid

60 g tuhksuhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

2 suurt munavalget

65 g jahu

1 supilusikatäis magustamata kakaopulbrit või sobivat toiduvärvi

 

# Vahusta pehme või suhkruga, lisa pehmeks vahuks klopitud munavalged ja jahu, sega ühtlaseks taignaks.

# Pane ahi sooja 180°-le. Joonista papile ringid, liblikad või muud kujutised, lõika kujund välja ning kasuta papitükki vormina (võid kasutada ka piparkoogivorme). Vaata pilte kruumküpsiste vormimisest siit.

# Pane tainas kaanega karpi ning aseta 30 minutiks külmkappi.

# Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ning määri taigen vormide abil võimalikult õhukese kihina paberile.

# Kui on rohkem tahtmist mässata, siis kasuta väikest osa taignast ka kaunistamiseks: aseta 2-4 spl taigent eraldi kaussi, lisa sinna kakaopulber ning sega korralikult läbi. Tordipritsi abil tee pruunist taignast küpsetuspaberile juba valmis küpsisekujutistele täpikesi/triibukesi. 

# Küpseta kuumas ahjus 5-10 minutit; nii kaua, kuni küpsetiste servad muutuvad pruunikaks (keskelt võib küpsis veel peaaegu valge olla, ja peabki olema, muidu on raske küpsist vormida).

# Ava ahjuuks ning tõmba ahjuplaat välja vaid sedavõrd, et saad esimese küpsise laia noa abil küpsetuspaberi küljest lahti lõigata. Seejärel vormi sobivaks kujutiseks. Ja nii kõikide küpsistega. Tegutseda tuleb kiiresti!

Serveerida võib neid maitsvaid küpsiseid nii jäätise, sorbee kui ka igasuguste vahtudega. Mina kaunistasin kruumküpsistega banaani-karamelli magustoidu (retsept pärit Marcus Wareing’i kokaraamatust).

 

Jagub kuuele:

80 g tuhksuhkrut

2 küpset banaani, kooritud ja püreestatud

200 ml piima

375 ml vahukoort

5 munakollast

4 želatiinilehte

25 ml tumedat rummi

Serveerimiseks vaniljejäätist ja tumedat šokolaadi (mina kasutasin šokolaadijäätist)

 

# Kuumuta pott tuliseks, kalla sinna suhkur ja jaota ühtlaselt poti põhjale. Kuumuta seni, kuni suhkur karamellistub (aga jälgi pidevalt, et karamell ei kõrbeks). 

# Enne kui karamell tumeneb, kalla potti banaanipüree, sega ühtaseks. Seejärel kalla sisse ka piim ja 75 ml koort. Kuumuta segu madalal tulel niikaua, kuni see on pakseneb ja vala potist kaussi jahtuma. 

# Leota želatiinileheti külmas vees, pigista liigne vesi välja ning seejärel kalla banaanisegusse (mis peaks veel endiselt tuline olema). Lisa ka rumm ning sega läbi. Kata segu majapidamiskilega (nii, et see kataks segu pinda ja takistaks kile tekkimist segu pinnale) ja pane külma jahtuma. 

# Kui banaanisegu on jahtunud, vispelda see ühtlaseks seguks. Vahusta ülejäänud vahukoor ning lisa ettevaatlikult banaaninsegule. Jaga magustoit kuue klaasi vahel ning pane külma tarduma. 

# Serveerimisel tõsta igale magustoidule lusikatäis jäätist ning nirista peale sulatatud šokolaadi. Kõige peale aseta kruumküpsis. Väga armas ning maitsev magustoit ongi valmis. 

Xin Nian Kuai Le! 新年快樂

Ehk siis, head uut aastat! Hiina kalendri järgi algas äsja Härja aasta ning see nõuab ju ometi tähistamist. Hiina söögiga muidugi! Käisin tänas spetsiaalselt Hiinalinna poodides kolamas, esimest korda, ja varusin vajalikke toidu- ja maitseaineid. Üsna huvitav kogemus. Veidike hirmutav ka, rahvast oli väga palju ning mina oma suure raamatuid pungil seljakotiga ei olnud kindlasti nende ülikitsaste riiulivahedega poodide lemmikklient. Hea, et ma midagi ümber ei ajanud…aga no on siis vaja väikeseid ruume maast laeni kaupa täis tuupida. Oleks siis veel, et erinevat kaupa – aga ei – seal leidub meetrite viisi riiuleid, millel asetsevad riisinuudlid ja sojakastmed üksteise kõrval, enamik sama hinna ja koostisega, ainult sildid on erinevad. Esiteks on see minu arvates ruumi raiskamine ja teiseks teeb see võhikutest klientide elu väga kibedaks. Kuidas ma peaksin oskama siis parima toote valida? Katseeksitusmeetodil? Pange parem igat asja ühte sorti, see säästab rumalamatel inimestel (nagu mina) palju aega (ma ju hakkasin iga toote silti uurima ja proovisin mõistatada, et mis parema maitsega võiks olla). Samas tasub mul lõppkokkuvõttes ikkagi positiivseks jääda – sain kätte kõik ained, mida otsima läksin. Aega läks, aga asja sai.

Mis siis oli menüüs? Õhtusöök koosnes kevadrullidest, viievürtsi-kanakoibadest, seesamiõli ja sojakastmega nuudlitest ning väikestest koogikestest, mis ma Hiinalinnast kaasa tõin. Kõiki roogasid saatis maitsev jasmiinitee. Ei mingit alkoholi ega valjuhäälset muusikat, nagu uusaastapidudel kombeks; hoopis mõnus õhtusöök küünlavalgel, taustaks natuke Hiina muusikat (mille kuulamiselt me küll tuleb tunnistada üsna kiiresti ja sujuvalt Clooney filmile Good Night, and Good Luck üle läksime).

Ja kuidas õhtusöök maitses? Annaks 4.5 punkti viiest. Kevadrullide tegemist pean veel harjutama, sest see ‘miski’, mis restoranis pakutavad kevadrullid krõmpsuvaks ning samal ajal suussulavaks teeb, oli puudu. Proovin järgmine kord lisada täidisele natuke liha, nagu eestlastele kombeks, äkki siis tulevad maitsvamad. Kui lingil olev retsept tundub veidi keeruline, siis vaata seda videot. Annab üsna hea ülevaate kevadrullide valmistamisest.

Kana puhul tundus mulle, et lagritsamaitseline viievürtsisegu lämmatas täielikult kõik muud maitsed. Mis mõtet on marineerida kana mee, sojakastme, sherri, küüslaugu ja ingveri ja viievürtsi seguga, kui ainuke maitse, mis esile tõuseb, on aniisipipar. Tahaks ikka kana maitset ka ju tunda. Ja sojat ja tsipake küüslauku ning natuke ingveri magusust. Proovin üskpäev seda retsepti uuesti, aga muudaksin veidi koguseid – vähem vürtsi ja rohkem sojakastet näiteks. Ehk saab siis maitsed tasakaalu.

Kausitäis nuudleid oli õhtusöögi vaieldamatult kõige maitsvam osa. Sega omavahel balsamiäädikas, sojakaste, seesamiõli, tšillikaste ja suhkur ning kalla kaste keedatud munanuudlitele. Peale riputa röstitud seesamiseemneid. Väga maitsev!

Väikesed koogikesed, mis pildi peal on uduselt näha laua tagumisel nurgal, olid ka täitsa söödavad. Natuke kahtlase tekstuuriga küll ja päris täpselt ei olnud aru saada, et millest need koogid koosnesid, aga huvitav maitseelamus sellegipoolest. Tundus, et neid on üsna keeruline valmistada – tänasin õnne, et ei hakanud ise mingisugust hiinapärast magustoitu kokku vehkima vaid läksin kergema vastupanu teed ja varusin poest valmistehtud tooted.

Ühesõnaga, õhtusöögi võib üldkokkuvõttes üsna õnnestunuks lugeda ning usun, et mina ja J võtsime Härja aasta saabumise üsna väärikalt vastu.

Üks asi jäi hetkeks hinge kriipima – mul oli kindel idee lõpetada õhtusöök väikese ‘õnneküpsisega’, aga millegipärast ei suutnud ma neid leida ühesti Hiinalinna toidupoest. Õnneks tuli siinkohal appi internet – no milleks kulutada raha millegi peale, mida saab ka täitsa tasuta. See virutaalne õnneküpsis tegi oma töö üpris korralikult. Ja sõnum oli, et hoia oma vaenlased enda ligidal. Järelikult tuleb karm aasta. Oeh. Lähen parem tagasi oma õpikute juurde. Head uut aastat!

Maitsvad mereannid

Tahtsin proovida midagi huvitavat oma uuest Gordon’i kokaraamatust. Retsepti järgi pidi kasutama suuri kammkarpe ja kuningkrevette, aga mina piidrusin minidega – majanduslangus ju ikkagi. Niisiis, otsustasin mina, kes ma mereandidest suurt midagi ei tea, mingid suupisted valmistada ja tuleb tunnistada, et kukkusid üsna hästi välja. Proovige teiegi. Pildikvaliteet on nagu on: uut fotokat ei ole kuskilt veel sülle kukkunud, aga töö sellel rindel käib. Aga peamine polegi ehk pilt, vaid maitse. Ja seda siit läbi virtuaalmaailma niikuinii edasi kanda ei saa.

Nüüd asja juurde. Tegin originaalretseptis mõned muudatused, aga annan teile mõlemad variandid. Otsustage ise, usun et nii üht kui teistpidi tulevad väga maitsvad suupisted.

Gordon soovitab teha nii (jagub neljale sööjale):

2-3 spl oliiviõli

1 rosmariinioks

väike peotäis siledaid petersellilehti

poole sidruni mahl ja koor

12 suurt kammkarpi

12 kuningkrevetti

12 bambusest varrast

 

# Kõigepealt valmista tšillivõi: sega 100 g toasooja võid 1.5 tl koriandri, poole hakitud tšillikauna, soola ja pipraga. Keera või ühtlase rullina hõbepaberisse ning aseta külma.

# Seejärel leota vardaid külmas vees, et nad grillimisele kauem vastu peaksid.

# Sega kausis oliiviõli, hakitud maitsetaimed, sidrunimahl ja -koor.

# Torka kammkarbid ja kuningkrevetid varda otsa (kummastki kaks ühele vardale), aseta valmis vardad taldrikule ning määri üle marinaadiga.

# Kata taldrik kilega ning aseta külmkappi 20-30 minutiks.

# Kuumuta grillpann. Maitsesta mereannid vähese soola ja pipraga ning grilli vardaid mõlemalt poolt 1 1/2 – 2 minutit, aeg ajalt marinaadi peale määrides.

# Eemalda vardad pannilt, aseta peale veidike tšillivõid ja serveeri kohe.

Mina tegin väikesed muudatused, ja tulid sellised väikesed suupisted:

#  Tšillivõid ei teinud, sest serveerisin suupisteid külmalt. Valmistasin ainult marinaadi ning panin krevetid ja kammkarbid eraldi kaussides paariks tunniks maitsestuma.

# Et krevetid olid juba valmis tehtud, siis ei tahtnud neid üldse grillida, seega need jätsin marinaadi oma aega ootama, niikaua kuni ma kammkarpidega tegelesin.

# Ajasin pannil õli kuumaks ning praadisin kammkarpe ca 6 minutit (nagu paki peal kirjas oli), seejärel eemaldasin pannilt. Jahtunud kammkarbid torkasin koos krevettidega hambatikkude otsa. Valmis!

See marinaad tasub tõesti proovimist. Hiljuti panin uuesti krevetid samasse marinaadi paariks tunniks ning serveerisin enne õhtusööki väikese snäkina. Väga hästi võeti vastu

Kihiline marjamagustoit

Pealtnäha tavaline kreem ja marjad, aga maitse on oi kui hea. Serveerisin seda vana aasta õhtul, retsept pärit minu uhiuuest Gordon Ramsay raamatust. Kreem ei tulnud välja küll nii mõnusalt kohev, kui Gordonil ja värv oli pigem kollakas, kui valge, aga sellegipoolest tasus selle magustoiduga rahule jääda. 

Vaniljekreem:

600 ml täispiima

1 vaniljekaun, poolitatud ja seemned kraabitud

85 g tuhksuhkrut

6 suurt munakollast

40 g maisijahu

150 g vahukoort (35%)

 

Marjakaste:

150 g vaarikaid

150 g maasikaid

150 g punaseid sõstraid

1 spl crème de cassis

1 spl tuhksuhkrut

 

# Kalla piim potti, lisa vaniljekaun ja -seemned ning 1 supilusikatäis suhkrut. Kuumuta keemiseni.

# Vahepeal vausta munakollased, maisijahu ning ülejäänud suhkur tugevaks vahuks. 

# Kalla kuum piim aeglaselt vahustatud munakollastele, viimaseid pidevalt segades, et muna ei hüübiks. Kalla segu puhtasse potti ning kuumuta pidevalt segades kuni kreem pakseneb. Kalla seejäral teise kaussi jahtuma. Jälgi kreemi ka jahtudes – taaskord tuleb kreemi pidevalt segada, et sinna peale kilet ei tekiks. 

# Kui kreem on täielikult jahtunud, vahusta vahukoor tugevaks vahuks ning sega ettevaatlikult vaniljekreemi sisse. Aseta paariks tunniks külma (või ka terveks ööks). 

Magustoidu serveerimine:

# Tõsta lusikaga vaniljekreemi läbipaistvatesse klaasidesse. Lõika 4 ilusamat maasikat neljaks, pane kõrvale ka paar punase sõstra kobarat või teisi marju, mida kasutad. Ülejäänud marjad aseta ühte kaussi, kuhu lisa ka crème de cassis ning tuhksuhkur. 

# Purusta marjad kahvliga. Tõsta saadud marjasegu serveerimisklaasidesse teiseks kihiks. Kõige peale tõsta taas vaniljekreemi. Kaunista kõrvale pandud marjadega. 

Kuna ei ole just marjade hooaeg, oli mul nendega natuke kitsas käes: ilusaid maasikaid üldse ei leidnud näiteks, pidin piirduma vaarikate, mustikate ning põldmurakatega. Sellegipoolest annaks Gordoni trifle‘dele hindeks viis pluss.

Uuel aastal uue hooga?

Ilma pudelita ei tohi enam head uut soovida, seega hoian selle koha pealt suu kinni. Tahtsin hoopis tänada neid, kes järjekindlalt on siin lehel käinud, nii vanu postitusi lugemas kuid tõenäoliselt ka uute retseptide lootuses. Tuleb taaskord tõdeda, et ever since kui ma kooli tagasi läksin, on blogi tõesti soiku jäänud. Mnjah. Süüa teen küll endiselt edasi, katsetan ka uusi retsepte, aga selle asemel, et nendest blogis kirjutada, pean aega veetma esseesid ja muid pabereid kirjutades. Ja pealegi läks fotokas ka katki, nii et enam ei õnnestu mul oma hõrgutistest pilti ka teha…Noh, tihtipeale ei saa mu kulinaarseid saavutusi hõrgutisteks nimetadagi. Võtame kasvõi viimase Uljate Küpsetajate väljakutse, mis mul õnnestus täielikult ära soperdada. Mõtlesin, et pakun kodustele jõuluõhtul midagi täiesti erilist. Aga no ei tulnud välja. Ei julgenud seda siia ülessegi panna, lausa piinlik. Kolm päeva küpsetamist ja mässamist ja lõpptulemus oli siis see, et ainult vanaema sõi ja kiitis (tal vist oli minust lihtsalt kahju). Jumal tänatud, et mul oli tagavaramagustoit olemas.Eks see kipub nii minema, et toidu maitse on pöördvõrtdelises sõltvuses selle tegemiseks kulutatud ajaga. See porgandikook näiteks, mille ma veerand tunniga kokku segasin ja ahju viskasin, pälvis ainult kiidusõnu. 

Vaadake ise, see pilt siin all vasakul – kas see siin tundub isuäratav? Pigem isu peletaja. Tegelik lõpptulemus väljakutse korraldaja lehelt on siin samas kõrval. Ei anna eriti võrrelda…

                     

Aga muidu möödus jõuluvaheaeg kenasti. Kapsad, verivorstid, ema tehtud sült ja marineeritud liha, pohlamoos, marineeritud kõrvitsad – kõigest sellest ja veel paljust muust võis ju end lõhki süüa. Eesti jõulutoidud on ikkagi üle kõige!

Jõuluvana oli sel aastal üsna lahke. Sain palju head-paremat, muuhulgas ka kaks kokaraamatut (jess!). Mõlemad täiesti erinevad, aga ääretult põnevad. Armas “Vanaemade kokaraamat” õpetab mulgiputru ja marineeritud õunu tegema ning elegantne Gordon Ramsay tutvustab enda teoses veidi keerulisemaid retsepte. Usun, et saan nendegagi hakkama. Proovisin oma arvutiga need raamatud ka fikseerida, aga millegipärast jäid pildile tagurpidi…minu mõistus ei suutnud neid õigeks pöörata, aga ilma nendeta postitust ei raatsinud üles panna, nii et ärge pahandage. 

              

Eelmisel nädalal hakkasin jälgima BBC saadet MasterChef, kus amatöörkokkadele antakse võimalus alustada uut karjääri superkokana. Ja seda vaadates olen aru saanud, et olen kokakunsti alal alles üsna algaja. Arvasin, et tean nii mõndagi, aga ei. Ma ei oska veel näiteks kala keeta, ma kahtlen, et ma suudaksin tunni ajaga komponeerida suvalistest ette antud koostisainetest õige tasakaalu ning tekstuuriga toidu ning kindlasti kukuskin ma läbi toiduainete tundmise vooru (andke andeks, aga ma tõesti näiteks ei tea, mis vahe on kanamunal ja pardimunal). Aga jah. Õppida on veel palju, ja see mulle söögitegemise juures meeldibki.

Proovisin Gordoni raamatust juba mitut retsepti, kõik õnnestusid üsna hästi. Lähiajal üritan neid ka teiega jagada.