Kõvad saiad-leivad tagasi ahju

Kui sai (või leib) on kõvaks läinud, siis toimi järgmiselt: kasta see korraks leigesse vette ning pista fooliumiga kaetult 180 kraadisesse ahju ca 10-15 minutiks (olenevalt suurusest). Võib ka ilma fooliumita, aga siis pead aeg ajalt jälgima, et sai ahjus kõrbema ei läheks. Kui tuba täitub värske küpsetise aroomiga, on sai taas pehme. Tõsijutt!

Proovisin täna hommikul sama paar päeva tagasi valmis küpsetatud vastlakuklitega. Ja toimis! Üks kukkel jäi ainult vesiseks; ikka sellepärast, et leotasin seda vees liiga kaua (30 sek on väikesele kuklile liiga palju).

Seda võib küll öelda, et kardemonimaitselised kuklid moosi, maapähklivõi ja meega on hommikusöögiks lausa loodud. 

Pikka liugu ja õnne vabariigile!

Siinkandis muidugi on kelgutamisega lood kehvad. Aga vastlaid võib tähistada sellegipoolest! Kuklite isu oli nii suur, et võtsin nende otsast lõpuni küpsetamise sel aastal täielikult enda peale. Esimene katsetus! Natuke mässamist oli siinse kuivpärmiga (seda ju ei segata jahu sisse nagu eestimaist kuivpärmi, vaid peab enne taignasse lisamist vedelikus aktiveerima…äärmiselt oluline tähelepanek, mis mul alguses täitsa kahe silma vahele jäi…), aga lõppes kõik hästi.

Niisiis, kuklid. Algas see juba eile, kui taina valmis sõtkusin ja kerkima panin, et siis hommikul värsked kuklid valmis küpsetada. Tainas oli rätiku all nii 1 h “kerkinud” ja hakkasin end magama sättima. Mõtlesin, et igaks juhuks piilun, mis tainas teeb. Oli teine samas asendis, nagu ma ta sinna kaussi olin jätnud. Ei mingit kerkimist. Tuju läks täitsa ära ja ohates mõtlesin, et ega siis midagi, hakkan otsast peale. Oi kuidas ma ei viitsinud jahuga uuesti mässama hakata; just olin ju lõpetanud köögi puhtaksküürimise. Kõige rohkem tekitas mulle vastumeelt see, et oleksin pidanud uuesti kardemonikauni lahti kookima ja nende sisu purustama hakkama (ei ole siin jahvatatud kardemoni kuskilt veel leidnud). Äärmiselt tüütu tegevus!

J soovitas, et ma ei hakkaks täitsa algusest peale vaid et läheksin lihtsama vastupanu teed ja segaksin tainasse uue koguse pärmi. Naersin ta välja. Nii ju asjad ei käi! Aga siis uurisin veidi netis ja leidsin kuskilt sellise nõuande, et kui tainas ei kerki, võib äärmisel juhul tõesti uue pärmikoguse lisada (et segada ca 4 spl käesooja piima 1 tl kuivpärmiga; oodata, kuni pärm aktiviseerub ning sõtkuda see siis tainasse). Proovisin järgi ja läksin pöidlad pihus magama. Hommikul avastasin, et taigen oli tõepoolest kerkinud. Lausa kahekordistunud! Vormisin siis rõõmsalt kuklid valmis ja sättisin nad rätiku alla kerkima. Et protsessi kiirendada, soojendasin ahju ca 100 kraadini, lülitasin kuumuse välja ja torkasin kuklid koos katva rätikuga ahju.

Ega sellega asi ei lõppenud. 15 min pärast avastasin, et kuklid olid üheks “sulanud” – ahjuplaati kattis ühtlane tainakiht. Ühesõnaga, taigen oli liiga vedel. Ega’s midagi. Korjasin selle taina kokku, lisasin jahu ja sõtkusin senikaua, kuni see käe küljest lahti tuli. Ja siis vormisin uued kuklid ja panin uuesti ahju järelkerkima.

JA SIIS! 15 min pärast olid kuklid märkimisväärselt kerkinud! Jess! Lõpuks ometi! Määrisn kuklid munaga (kuigi ei soovita seda teha, kui tahad ilusaid heledaid kukleid saada); ootasin, kuni ahi 225 kraadini C soojeneb ning siis pistsin kuklid ahju. Lõppkokkuvõttes päris pikk ja vaevarikas protsess. Mitu asja läks küll aia taha, aga lõpptulemusega olin kogu valmimisprotsessi arvesse võttes üsna rahul. Vähemalt oli see hea trenn 2010 aasta vastlapäevaks.

Kasutasin Maire Suitsu vastlakuklite retsepti (aga see retsept on ka palju kiidusõnu pälvinud):

• 2,5 dl leiget piima
• 25 g presspärmi või 11 g kuivpärmi (1 spl)
• 1 muna
• 0,5 tl soola
• 1 dl suhkrut
• 1 tl jahvatatud kardemoni
• 7 dl nisujahu
• 100 g pehmet margariini
• määrimiseks 1 muna
• Täidiseks 2 dl vahustuvat rõõska koort vahustatuna 2 tl vanillisuhkruga

# Lahusta presspärm leiges piimas, kuivpärm sega jahu hulka. Klopi juurde esmalt muna, suhkur, sool ja kardemon, seejärel sõtku/sega väikeste portsjonide kaupa juurde jahu. Pehme rasvaine lisa sõtkumise lõppfaasis.

# Töötle tainas käte või köögikombaini tainakonksudega ühtlaseks ja siledaks ning käte ja kausi küljest lahtilöövaks. Raputa vähese jahuga üle ning lase rätiku all soojas kohas kahekordseks kerkida.

# Vormi väikesed kuklid, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud paadile, raputa jälle jahuga üle ja lase rätiku all uuesti kahekordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga (nagu öeldud, ei soovita) ja küpseta 225 °C juures ahju keskosas 10–12 minutit. Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa ära, pritsi alumistele pooltele kõvaks vahuks mikserdatud koort (soovi korral pane vahukoore alla ka martsipani või meelepärast moosi), tõsta kaanekesed uuesti peale. Riputa üle tuhksuhruga.

Kukkel hommikusöögilauas oli päris tore vaheldus. Proovisin ka uutmoodi kaerahelbeputru, segades valminud pudru sisse kuivatatud aprikoosi tükke ning rosinaid. Serveerimisel riputasin pudrule natuke kreeka pähkelid. Uskumatult maitsev!

Õhtusöök oli veelgi rahvuslikum (vabariigi aastapäev ju ikkagi!): hernesupp (kasutasin seajalgade asemel suitsuliha) ning grillitud sealihavardad herne-porgandi-sibulalisandi ja sinepikastmega. Pildid on arvuti kaameraga tehtud ja jube kehvad, tean isegi…Hernesupi pilt jäi lausa kole, seepärast ei hakanud seda üles panemagi.

Magustoiduks tegin jõhvikamaitselise kama-mannakreemi, mille retsepti sain Eesti Toidu kokaraamatust. Vahul oli üsna tugev kamane järelmaitse, mis mulle isiklikult meeldis. Kui sa kamast väga ei hooli, võiksid ikkagi tavalise mannavahu juurde jääda, muidu võid maitses pettuda…

Valmib nii (improviseerisin veidi kogustega ja sain tulemuseks kaks portsu päris mõnusat ja õhulist kreemi, aga teile annan originaalkogused, saate siis ise arvestada):

Kümnele:

• 75 g mannat
• 100 g suhkrut
• 250 ml jõhvikamahla
• 50 g kamajahu
• 750 ml vett
• serveerimiseks jõhvikaid, piima või jõhvikamoosi

# Kuumuta mahl, suhkur ja vesi keemiseni. Vispelda keevasse vedeliku peene joana kamajahu ja manna. Sega hoolikalt, et tükke ei jääks.

# Kuumuta 6-8 minutit madalal kuumusel. Jahuta ning vahusta.

# Serveeri vastavalt maitsele kas värskete jõhvikate, jõhvikamoosi või piimaga. Kreemile võib peale riputada ka veidi kaneeli.

Mitu tundi köögis rahmeldamist päädis pooletunnise toidu nautlemisega, taustaks Kivirähu ja Juure kommentaarid presidendi vastuvõtu ülekandele, mis kohati üsna ropuks kätte kippusid. Kuigi olen kodust kaugel, siis koduseid toite valmistades-süües tundub, et Eesti ümbritseb mind kõikjal: tähistan Eesti pühi, teen Eesti toite, räägin Eesti keelt, kuulan Eesti raadiot.  Mõnus on olla eestlane.

Minu esimene part!

Esimene pardi-katsetus tuli üsna hästi välja,  ei teagi, mis ma nii kaua ootasin! Hea meelega prooviks lähiajal teisigi retsepte. Kuigi, eks pardiga peab piiri ka pidama, on ju teine üsna kaloririkas (nammy wiki: 100 g pardiliha keskmine kalorsus on 365 kcal, pardibroilerite lihal 294 kcal). Tegelikult oli mul tahtmine proovida ühte retsepti, mis sisaldas pardi rinnafileed, aga leidsin oma kohalikust toidupoest ainult pardijalad (tundub, et siin on mõnes poes sama situatsioon, mis Eestis: on kas ainult külmutatud parti või ei ole üldse). Otsustasin need jalad ikkagi korvi pista lootuses, et küll ma sobiva retsepti leian. Ja leidsingi! Aluseks võtsin selle BBC retsepti, muutsin veidi koostisained. Tahtsin tegelikult teha eestipärast parti, jõhvikate ja õuntega, aga kuna pool pudelit punast veini nõudis kapinurgas, et ma ta ära kasutaksin, siis otsustasin parti serveerida punaveinikastmega ning õunad ei oleks sinna juurde eriti sobinud. Tegin nii (kahele):

2 pardijalga 

0.5 tl viievürtsisegu 

soola

2 spl kuivatatud rosmariini lehti

4 küüslauguküünt

 

# Kuumuta ahi 190 C kraadini. Aseta rosmariinilehed ahjuvormi põhja, lisa ka puhastatud küüslauguküüned. 

# Määri pardikoivad viievürtsisegu ning soolaga ja aseta ahjuvormi rosmariini-küüslaugu-padjale. Küpseta 190 C kraadi juures ca 1 h (minu pardijalad ei olnud väga suured, seetõttu võtsin nad ahjust välja juba 45 min möödudes, siis oli pardinahk ilusasti krõbe ja kui noaga kintsu lõike tegin, siis verist lihamalha enam näha ei olnud). 

# Kui part on ahjus, valmista kaste:

300 ml punast veini

2 spl mustsõstra tarretist (arvan, et mustsõstra moos või punasesõstra moos sobib ka väga hästi)

1 spl jõhvikamoosi

 

# Pane kõik ained kaussi ja kuumuta keemiseni. Hauta ca 5 minutit ja eemalda tulelt. Maitse – vajadusel lisa soola-pipart.

# Nüüd võta part uuesti käsile: eemalda ahjuvormist üleliigne rasv, kalla pardijalad üle punaveinikastmega  ning aseta 10-15 minutiks uuesti 190 C kraadisesse ahju (mina katsin pardijalad pealt fooliumiga, et nahk ära ei kõrbeks). 

# Vahepeal keeda valmis ka kartulid või mingid muud juurviljad, mida pardiga serveerida soovid. 

# Serveerimisel asetasin pardijalad kõigepealt eelsoojendatud taldrikutele ja tõstsin mõlemale taldrikule sobiva koguse kartuleid. Kastme kallasin enne serveerimist läbi sõela (et kuivatatud rosmariinilehed ei jääks segama). 

Millised maitsed! Mul jookseb suu siiamaani vett sellest hõrgust pardilihast, mis oli meeldivalt pehme ja täitsa pardi maitsega, viievürtsisegu oli ainult õrnalt tunda, just nii, nagu pidi. Oo, ja jõhvikas andis kastmele mõnusa ja vajaliku teravuse, kindlasti ära unusta seda lisamast!

Kartsin alguses hirmsasti, et suudan selle toidu täielikult nässu keerata, sest part oli minu jaoks ikkagi üsna tume maa. No tuleb tunnistada, et ega ma seda retsepti katsetades kohe super-hüper-pardi-kokaks ei muutunud, aga olen vähemalt hirmust pardi ees üle saanud. Esimene vasikas ei läinudki aia taha. Jess!

Munavalgerull

Vaniljekreemi ehk custardi tegemisest jäi üle 4 munavalget. Mida teha? Üks Eesti Naise retseptilisa, mis mul parasjagu käepärast oli, pakkus päris huvitava lahenduse: munavalgerull. Peaaegu nagu rullbiskviit, aga taigen koosneb ainult munavalgest, tärklisest, suhkrust ja sidrunimahlast. Täitsa põnev retsept ja äärmiselt lihtne valmistada. Tee nii:

4 munavalget

1 dl suhkrut

poole sidruni mahl

1 spl tärklist (kasutasin maisijahu)

meelepärast moosi (mina kasutasin aprikoosimoosi)

2 dl vahukoort

1 tl vanillisuhkrut

soovi korral kaneelsuhkrut ja röstitud mandlilaaste või hakitud pähkleid

 

# Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Lisa sidrunimahl ja tärklis ning sega õrnalt läbi.

# Määri segu ühtlaselt küpsetuspaberile. Arvesta sellega, et taigen kerkib veidi, seega ära määri väga paksu kihti. Küpseta 175 C kraadi juures 15 minutit. 

# Aseta lauale küpsetuspaber (sama suur, kui taigen, mis ahju panid) ning puista see üle kaneelisuhkru ning mandlilaastude või hakitud pähklitega (mina kasutasin mõlemat). Kummuta küpsenud munavalge ettevaatlikult sinna peale (minu arvateks on selleks vaja kahte inimest, üksi võib taigen katki minna). 

# Lase jahtuda just niikaua, kuni vahustad vahukoore suhkruga. Määri küpsetisele moos ja seejärel vahukoor. Rulli õrnalt tihedalt kokku ja aseta külmikusse ootele (parima tulemuse saad, kui lased rullil ca 6 tundi maitsestuda, siis on ta korralikult tahkunud). 

Tulemuseks on õhuline rullbiskviit, natuke isegi vahukommi-laadne, aga samal ajal hästi kerge. Kaneelisuhkur on minu meelest väga vajalik, sest annab rullile vajaliku teravuse (võid ka kasutada teravamat-hapukamat moosi, aga midagi tugevamaitselist peaksid lisama, vastasel juhul võid maitseelamuses pettuda).

 

 

Pildid on kahjuks väga kehvad ja ei näita eriti, kui ilusa magustoiduga tegelikult tegemist on. Aga julgen kinnitada, et kui pakute seda oma külalistele, saate kindlasti ainult positiivseid kommentaare, nii välimuse kui ka maitse kohta. 

Mida teha mitte enam nii värskete saiaviiludega?

Eks ikka juhtub, et sai jääb kappi seisma. Ja kahju on ju raisku lasta ja ära visata…vanast saiast saab edukalt teha igasuguseid saiavorme, nii soolaseid kui ka magusaid (vaata erinevaid retsepte siit). Viimati Sainsbury’s toitu ostmas käies leidsin sealt väikeseid huvitavaid retseptikaarte, millest üks tutvustas ka banaani-saiavormi. See sobis tänaseks hommikusöögiks suurepäraselt, sest sai oli just sellises staadiumis, et päris värske enam mitte, aga ära visata ka veel ei raatsinud. Põhimõtteliselt on retsepti jaoks vaja banaani, saia, maasikamoosi ning muna-vanillikastet (custard). Kaart soovitas kasutada Sainsbury custard‘i pulbrit, aga mina otsustasin ise selle kreemi valmis teha. Annan retsepti ka teile.

Saiavormi jaoks:

Saiaviile 

Maasikamoosi

Banaan(id)

 

# Määri saiaviilud moosiga ning aseta küpsetusvormi (moosine osa peal) nii, et viilude servad jääksid üles (st ära lao viile vormi põhja üksteise kõrvale – vaata pildilt, see annab aimu).

# Viiluta banaan(id) ning aseta moosisaiade peale. 

# Seejärel valmista kreem. Kreemi jaoks (retsept pärit siit, saab 570 ml) läheb vaja:

570 ml piima

55 ml kohvikoort

1 tl vaniljesuhkrut

4 munakollast

4 spl tuhksuhkrut

2 tl maisijahu

 

# Kalla piim, kreem ja vaniljesuhkur potti ja kuumuta keemiseni. Eemalda pliidilt. 

# Sega munakollased tuhksuhkru ja maisijahuga. 

# Kalla kuum piim segatud munakollastele (pidevalt vispeldades), kalla kreem tagasi potti ja kuumuta madal kuumusel nii kaua, kuni kreem pakseneb. 

# Kalla kreem küpsetusvormi saiaviilude peale ning küpseta vormi 170-kraadises C ahjus 20-25 minutit. Serveeri soojalt. 

# Järelejäänud kreem kalla kaussi ja kata koheselt toidukilega (et kreemi peale ‘nahka’ ei tekiks). Võid serveerida puuviljasalati, šokolaadikoogi või muu maiusega, nii soojalt kui külmalt.

Iseenesest oli see huvitav ja üsna maitsev, aga soovitaksin vaadata mõndasid nami-nami retsepte ja koostisainetega natuke varieerida. Kindlasti võiks lisada rosinaid või õunatükke või midagi muud krõmpsuvat, et vorm parema tekstuuriga oleks (saiaviilud ja banaan lähevad ahjus üsna pehmeks). Kõige suurem miinus on serveerimine, sest I) see vorm ei näe visuaalselt kõige parem välja ning II) sellest on raske ilusaid tükke lõigata, mis küpsetusvormist taldrikule tõstes ära ei laguneks.