Banaanipannkooke küpseta madalal kuumusel

Ei ole vahepeal ühegi ‘esindusliku’ toiduga hakkama saanud, seega täna ühtegi retsepti ei jaga. Küll aga soovitan teil proovida seda lihakastet Nami-Nami retseptikogust:  väga lihtne teha ning äärmiselt maitsev. Kahjuks jäi pilt tegemata, aga uskuge mind, kaste viib keele alla. Soovitan julgelt teha kõik retsepti järgi, ärge üldse lisage midagi muud, ei muid juurvilju ega maitseaineid, selles lihtsas retseptis peitub suurepärane maitseelamus, ausalt!

Ahjaa, tegin mingi päev neid samu pannkooke, ainult et selle vahega, et jätsin kaerahelbed sisse panemata. Viga! Oleks sama hästi võinud ka banaani rahulikult külmkappi seisma jätta, selle asemel, et see taigna sisse tükeldada. Tulemuseks olid sellised ‘taignase’ konsistentsiga koogid, mis ei kõlvanud kuskile. Väljast küpsed, seest toored. Ma muidugi sõin need suure vihaga ära, sest ma ei salli toidu raiskamist, aga oi kui vaevaline see oli…vastikud olid! Ei soovita!

Hiljem muidugi avastasin internetist hulga soovitusi, kuidas banaanipannkooke teha – nipp peituvat selles, et kooke tuleb praadida madalal kuumusel (muidu ongi tulemuseks väljast küpsed-kõrbenud ja seest toored-taignased koogid). Panen järgmiseks korraks kõrva taha.

Off topic: kas keegi oskab mulle öelda, et mis värk on Hiina pakenditega? Absoluutselt võimatu on midagi kääride abita avada. Vähe sellest – olen pea kümme minutit pusinud, et küpsisepakki avada (küll hammaste, küll küüntega, küll tirimise ja loopimisega – ühtegi terariista ei olnud käepärast), lõpuks mul see ka õnnestub, aga rõõm jääb üürikeseks, sest siis avastan, et iga küpsis on OMAKORDA eraldi kilesse pakendatud! Jälle kulutan oma närve ja kannatust, et lõpuks kätte saada see ÜKS KÜPSIS. Ja nii on asboluutselt kõikide asjadega! Sellepärast hiinlased vist ongi nii saledad, et toidu pakendist kätte saamiseks kulub lihtsalt rohkem energiat, kui toiduained ise annavad.

Maitsvad snäkid

Kui tahad õhtusöögiks midagi kergemat, kui praadi või suppi, siis paku huvitavaid snäkke. Tutvustan siinkohal mõnda, mida ise olen aeg-ajalt proovinud:

Focaccia

Retsepti kombineerisin siin ja siin lehel olevatest variantidest. Jäin lõpptulemusega üsna rahule.

350 g  jahu

200 ml sooja vett

50 ml extra virgin oliiviõli

7 g pakk kuivpärmi (siin vähemalt müüakse 7 g pakendites, see on ca 2 tl)

0.5 tl soola

 

Saia valmistamine oleneb pärmi valmistamisõpetusest. Kui pärm nõuab, et teda on vaja soojas vedelikus aktiviseerida, siis sega kuivpärm sooja veega ja oota, kuni pärm on aktiviseerunud. Samal ajal sega omavahel kuivained. Kui pärm on tegutsemisvalmis, tee kuivaintesegusse süvend, kalla sinna pärmivesi ning oliiviõli ja sõtku taigent 5-6 minutit (kui kasutad pärmi, mille peab kuivainetega segama, sega pärm soola ja jahuga ning lisa ülejäänud ained).

Kui jahu-pärmi-õli-segust on saanud ühtlane taignamass, jäta see 1,5 h kerkima. Kui asjaga on kiire, võib taigna kuumakindlas kausis ka sooja ahju pista (just nimelt sooja, kõige madalamale kuumusele, mida ahi lubab – minu ahjul on see 50 C).

Kui taigen on kerkinud, tõsta see õlitatud ahjuplaadile ning lase uusti ca 1 h kerkida.

Seejärel kata focaccia meelepäraste maitseainetega. Mina valisin meresoola, mustad oliivid, värsked rosmariinilehed ning loomulikult niristasin peale ka veidi oliiviõli. Pressi oliivid julgelt taigna sisse, siis tekivad sinna süvendid ja oliiviõli ei valgu focaccia külgedelt laiali.

Küpseta saia 200-kraadises ahjus ca 30 minutit. Serveeri soojalt!

 

Tomati-bruschettad (kogused vastavalt sellele, kui palju sööjaid)

Värske pikk sai (baguette või ciabatta)

paar tomatit

värskeid basiilikulehti, hakitud

soola ja pipart

oliiviõli

purustatud küüslauku

 

Aseta tomatid paariks minutiks kuuma (vastkeedetud) vette. Seejärel eemalda koor ning puhasta tomati viljaliha seemnetest. Haki viljaliha.

Sega tomatitükid hakitud basiilikulehtede, soola, pipra ning küüslauguga.

Lõika sai 1.5 cm paksusteks viiludeks ning määri iga viil oliiviõliga. Kui oled küüslaugusõber, võid iga saiatüki ka küüslaugupoolikuga üle ‘määrida’. Pista saiad mõneks minutiks 200-kraadisesse ahju (jälgi, et saiatükid päris kõvaks ei küpse).

Tõsta tomatisegu saiadele ja serveeri.

  

Riisipallid

Retsepti leidsin siit. Lihtne ja lollikindel retsept, milles saab edukalt ära kasutada eelmisest päevast üle jäänud riisi. Kindlasti võib siia lisada ka muid maitseaineid ning juurvilju, mis käepärast. Kogused siis sõltuvalt sellest, kui palju on sööjaid. Mina kasutasin alljärgnevaid kogusid ja sain ca 10 pallikest (paar esimest läks aia taha).

250 g keedetud riisi

100 g tükeldatud sinki ning samapalju tükeldatud juustu

2 spl riivitud parmesani

2 muna

riivsaia ja õli

 

Sega riis singi, juustude ning ühe lahtiklopitud munaga. Kui riis ei ole eelnevalt maitsestatud, lisa segule soola ja pipart.

Vormi segust pallid, veereta neid esmalt lahtiklopitud munas ning seejärel riivsaias. Lihtsam on, kui teed kõik pallid valmis ja alles siis hakkad friteerima.

Kuumuta potis õli (vähemalt 3-4 cm, olenevalt pallide suurusest) ning friteeri pallikesi ca 3 minutit. Seejärel aseta need majapidamispaberile, eemalda üleliigne õli ning hoia serveerimiseni soojas.

 

Asparaagus peekoniga

No seda retsepti teab vast igaüks. Mässi asparaaguse ümber peekoniviilud ning grilli (just nimelt grilli mitte ära küpseta) 200-kraadises ahjus senikaua, kuni peekon on küps. Asparaagus peaks jääma veidi krõmpsuv, siis on snäkki lihtsam süüa. 

Peekoni asemel võib asparaaguse ümber mähkida ka prosciutto viilu või hoopis suitsulõhefilee – tulemus peaks olema sama maitsev. 

Külalised!

Õhtusöögi korraldamine ja sõpradele söögitegemine on üks ääretult vahva tegevus. Eriti, kui sa ei pea seda üksi tegema. Leidsin endale koolist sõbranna, kes on samasugune toidufanaatik nagu mina, ehk hullemgi veel, heas mõttes. Ta on endine kokk, töötanud restoranides ja käinud Itaalias oliivide elu-olu õppimas ja kujutage ette, nüüd õpib meedia- ja kommunikatsiooniteooriad. Aga mul on hea meel, et ta sellise valiku oma elus langetas, vastasel juhul oleksin mina ühe toreda sõbranna võrra vaesem. Aga nüüd saan iga päev toiduteemalisi koolitusi ja üritan iga tarkusetera kõrva taha panna. 

Aga tahtsin ju kirjutada õhtusöögist, mille me koos selle sama sõbrannaga oma kursakaaslastele korraldasime. Menüü ja ametlike kutsetega, mitu nädalat planeerimist, kaks päeva kokkamist ja paar tundi toidu nautimist. Ja tulemus oli endalegi üllatuseks vägagi professionaalne Nagu näha, üritasime kõik head sõbrad meie kiitsaka kohvilaua taha ära mahutada – sest toidulaua jaoks ei jagunud piisavalt toole – aga põrandavaibal patjadel istumine tegi olemise isegi mõnusamaks ja hubasemaks. Kui on ruumipuudus, siis tuleb lihtsalt leidlik olla. 

Menüü oli järgmine:

Kammkarbid oasalati ja salsa verde’ga

Veiseliha cacciatore polenta ja hiina lehtnaeriga (paksoi’ga) 

Juustuvalik

Petits Fours

Eelroaks oli valgete ubade salat kammkarpide ja ahjus röstitud leivaga. Retsepti mõtlesime välja söögitegemise käigus – loodan, et mul on meeles. 

# Pane oad eelmisel päeval vette likku. Õhtusöögi eel kurna oad ja keeda neid vees, mis on soolaga maitsestaud ja kuhu on lisatud veel üks kooritud ja pooleks lõigatud sibul, üks porgand, paar roosmariini oksa ning mõned loorberilehed. Keeda senikaua, kuni oad on veel veidi krõmpsuvad. Kurna. Soovi korral võid puljongi säilitada, sellest saab hea supi.

# Valmista salsa verde: sega 2 supilusikatäit hakitud peterselli 1 purustatud küüslauguküünega, lisa ka 100 ml oliiviõli, 1 spl kvaliteetseid kappareid, soola, pipart ja sidrunimahla. Soovi korral võid segu blenderiga purustada, et ühtlasema tekstuuriga kastet saada. 

# Haki punane sibul ning kuumuta pannil õli sees pehmeks.  Seejärel sega sibulatükid ubadega, lisa hakitud peterselli, peotäis musti oliive, veidi kvaliteetseid kapparied, sutike salsa verde kastet ning maitse järgi sidrunimahla. 

# Valmista leib: aseta leivaviilud ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ning riputa peale soola ja pipart. Rösti 180 kraadises ahjus ca 10 minutit (jälgi, et ära ei kõrbe). 

# Pruunista kammkarbid vahetult enne serveerimist.  Mõned nipid, mida tasub meeles pidada: puhasta kammkarpe alati jääkülma vee all ning kuivata kohe majapidamispaberiga (niisked kammkarbid ei pruunistu – seepärast jäid ka minu mereandide snäkid üsna heledaks, tõstsin nad ju otse marinaadist grillpannile).Õli pannil peab olema tulikuum, ning et vältida õli ‘suitsemist’, keeruta enne kammkarpide pruunistamist värsket roosmariini oksa õli sees. Pruunista kammkarpe mõlemalt poolt paar minutit ning serveeri kohe.

# Serveerimiseks aseta taldriku keskele oasalat, vasakule kammkarbid (meie kasutasime 2 karpi taldriku kohta) ning paremale kaks krõbedat leivaviilu. Piserda üle salsa verde kastmega.

Pearoaks serveerisime veiseliha maisimannapudru ehk polenta ning hautatud paksoiga.

Veiseliha jaoks kasutasime seda retsepti. Tegime liha valmis eelmisel päeval (viilutasime tükkideks ning asetasime ahjuvormi, katsime kastmega ja enne serveerimist asetasime fooliumiga kaetult kuuma ahju). Pehme veiseliha sobis polentaga oivaliselt ning seda retsepti tasub kindlasti proovida, kui on natuke rohkem aega köögis mässamiseks ning on tuline soov oma külalistele muljet avaldada.

Polentat tegin esimest korda. Nendele, kel aega napib, sooviksin lisandina kasutada kartulipturu. Seda seepärast, et korraliku polenta tegemine nõuab, et segaksid seda pidevalt madalal kuumusel ligi tund aega [!] – ja kui oled üksinda köögis, siis üheaegselt polenta tegemisega ei saaksgi sa mitte midagi muud teha. Muidu on see väga maitsev ja kreemine lisand, nii et kui on aega, siis soovitan kindlasti proovida. Sul on vaja kvaliteetset polentat, vett, parmesani ja võid – vaata kogusesoovitusi siit. Tegemiseks aja vesi keema, lisa mulisevasse vette peene nirena ja pidevalt segades kogu polenta ning jätka segamist ca tunnike, kuni polenta on omandanud pehme ja mõnusa maitse. Enne valimist lisa polentasse või ning riivitud parmesani juust.

Paksoi hautasime valmis vahetult enne serveerimist, aga eelnevalt tuleks see siiski aja kokkuhoiu mõttes tükkideks hakkida, kusjuures lehetükid tuleks vartetükkidest eraldi kaussidesse panna. Kõigepealt hauta või sees varred ning seejärel lisa lehetükid, maitsesta soolaga ning vähese ubade keetmisest üle jäänud puljongiga.

Toidu serveerimiseks tõsta soojale taldrikule kulbitäis polentat, aseta ühele küljele veiselihatükk ja kaste ning sinna kõrvale tõsta paar supilusikatäit paksoid. Puista üle hakitud peterselliga ning vii lauda.

Juustuvaliku koha pealt jään seletuse võlgu, sest ei ole minu kulinaariaalased teadmised veel nii kaugele arenenud, et oleksin suutnud juustude nimed meelde jätta. Igal juhul oli meil laual sinihallitusjuust, pehme valge juust ning tugevamamaitseline kollane leicteri juust (kui ma ei eksi). Serveerisime juustu värske saia ning küdooniapastaga, mida tuleb häbiga tunnistada, proovisin elus esimest korda (ei teadnudki, et selline asi eksisteerib). Aga juustuga sobis väga hästi!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Magustoidu suhtes otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ning pakkusime külalistele trühvleid ja biscotti viile, ja ausalt öeldes oli see väga tark valik, sest juustuvalik oli iseenesest juba üsna kõhtutäitev ning koogi või mõne muu kreemise maiuse jaoks ei oleks kõhus lihtsal enam ruumi jätknunud. Valmistasin trühvleid juba äraproovitud retseptide järgi: sidrunimaitselised valge šhokolaadi trühvlid, maapähklimaitselised trühvlid ning Oreo trühvlid (Oreo küpsiste asemel võib kasutada Domino küpsiseid – retsept siin).

Biscottit küpsetasin esimest korda, oma sõbranna soovitusel, ja kui te veel ei ole ise nende hõrkude maiuste tegemist proovinud, siis võtke kindlasti lähipäevil biscotti tegemine ette. See on maailma nauditavaim küpsis, mis on üsna lihtsalt valmiv aga näeb väga hea välja ning paneb igale õhtusöögile ilusa punkti.

Kasutasin järgmist retsepti:

# Rösti 150 g mandleid ligi 10 minutit 160-kraadises ahjus. Jahuta ning haki. Aseta kõrvale.

# Sega 300 g jahu, 1 tl küpsetuspulbrit ning ¾ tl aniseed (mina kasutasin kardemoni).

# Teises kausis sega omavahel 3 muna, 200 g suhkrut ning natuke riivitud sidrunikoort (kui kardemoni kasutad, siis pole sidrunikoort vaja lisada). Vahusta segu miksriga.

# Ettevaatlikult sega jahu munasegusse. Lisa ka hakitud mandlid.

# Vormi taignast ahjuplaadile kaks leiba, jäta mõlema leiva vahele ligi 8 cm vaba ruumi, muidu võid ahjust välja võtta ühe suureks ja ühtlaseks sulanud biscotti leiva. Küpseta leibu 180-kraadises ahjus ligi 25 minutit.

# Kasutades teravat leivanuga, viiluta biscotti 1-cm paksusteks tükkideks ning aseta ahjuplaadile üksteise kõrvale. Rösti 160-kraadises ahjus veel ligi 10 minutut (nii kaua, kuni muutuvad pealt krõbedaks, aga jälgi, et üle ei küpseta, biscotti krõbeneb ajust välja võttes veel edasi).

# Biscotti ongi valmis! Säilita järelejäänud viile kaanega karbis toatemperatuuril, et biscotti ei kaotaks oma krõmpsuvat tekstuuri.

 

Sai vast pikk tekst. Aga vähemalt jõudsin kõik kirja panna, enne kui meelest läheb. Selline õhtusöökide korraldamine on tore traditsioon, mida loodame sõpradega jätkata. Praegusel eksamiperioodil selleks kahjuks aega ei jätku, aga kindlasti ei jää see ainult mõtteks. Tegelikult jõudsime ühe India-teemalise õhtusöögi juba ka korraldada, sellest kirjutan pikemalt lähiajal.

Kõvad saiad-leivad tagasi ahju

Kui sai (või leib) on kõvaks läinud, siis toimi järgmiselt: kasta see korraks leigesse vette ning pista fooliumiga kaetult 180 kraadisesse ahju ca 10-15 minutiks (olenevalt suurusest). Võib ka ilma fooliumita, aga siis pead aeg ajalt jälgima, et sai ahjus kõrbema ei läheks. Kui tuba täitub värske küpsetise aroomiga, on sai taas pehme. Tõsijutt!

Proovisin täna hommikul sama paar päeva tagasi valmis küpsetatud vastlakuklitega. Ja toimis! Üks kukkel jäi ainult vesiseks; ikka sellepärast, et leotasin seda vees liiga kaua (30 sek on väikesele kuklile liiga palju).

Seda võib küll öelda, et kardemonimaitselised kuklid moosi, maapähklivõi ja meega on hommikusöögiks lausa loodud. 

Olen veel olemas

Märkamatult on möödunud mitu nädalat minu viimasest postitusest. Olen täitsa olemas, aga veedan järjest rohkem aega raamatukogus ning järjest vähem aega köögis. 

Otsin endiselt huvitavaid retsepte ja minu “toidud, mida tahan valmistada”-nimekiri kasvab iga päevaga, ja tahtmine on ka olemas, aga vot aeg kaob käest ära.

Siiski, midagi olen ma teha jõudnud. Nädalavahetusel valmistasin Mojito tarretist, mida serveerisin magustoiduks vähese vahukoorega. Kui proovid, siis ära kasuta liiga palju rummi (muidu jääb tarretis mõru) ning kui sul piparmündilehti ei ole käepärast, siis proovi piparmünditeega (ja kasuta vastavalt vähem vett). Väga huvitav magustoit, ja kindlasti midagi sellist, mida tavaliselt ei pakuta. Nii et kui tahad külalisi üllatada, siis proovi.

Rääkides üllatustest, siis J üllatas mind ühel õhtul banana-split‘iga. See sisaldas küll vist kaks tuhat kalorit, aga oli väga maitsev: no mõtle ise, kui paned taldrikule kokku banaanitükid, vaniljejäätise, mee, sulatatud šokolaadi ja šokolaadi küpsised. Keele viib alla!

Ja üllatusi on mulle jagunud veelgi. Hiljutisel poeskäigul avastasin, et melonid on soodushinnaga, makstes kõigest paarkümmend penni. Ilusad kollased melonid. Ostin siis ka ühe ja tahtsin õhtul melonit koos juustu ja ja oliividega serveerida. Taldrik ilusasti valmis seatud, erinevad juustud ilusasti viilutatud, lõikasin siis ka oma meloni pooleks. Ei olnudki melon. Hoopis kõrvits (!!). 

Jälle olin kõrvitsaga plindris. No mitu sorti neid on kokku?? Igaljuhul, sinna läks siis see meloni-snäkk. Tegin järgmisel päeval hoopis kõrvitsasuppi. Kui seda retsepti kasutate, siis soovitan karrit mitte lisada (äärmisel juhul lisada ainult noaotsatäis), sest see 2 teelusikatäit karrit kerkis üsna julgelt esile ja tappis kapitaalselt kõrvitsa õrna maitse ära. Ja tulemuseks oli vedelik, mis meenutas karrikastet… Kahjuks… Aga ära söödud see sai.

Kõrvitsast veel – kui sul on käepärast suur kõrvits, siis kindlasti ära viska kõrvitsaseemneid minema, vaid tee nendest maitsvad snäkid: puhasta vee all, pane potti ja kalla üle 2-3 dl veega, lisa 1 tl soola ja keeda ca 10 minutit, seejärel rösti 200-kraadises ahjus veel teist samapalju ja serveeri. Soojalt on kõige paremad! Sobivad ka igasuguste suppide peale – isegi kõrvitsasupile andsid palju juurde. 

Niisiis, meloni-snäkk läks aia taha, kõrvitsasupp ka. Nimekirja lisandus veel üks pastaroog, mida olen tahtnud juba mitu kuud teha. Proovisin siis ükspäev. Pastakaste koosnes purustatud pähklitest, koorest, oliiviõlist,küüslaugust, parmesanist ja lisaks pidi kastmele kõige lõpuks lisama ka 2 teelusikatäit kakaod. Ma oleks pidanud arvama, et see kakao ei ole hea mõte…aga segasin selle siiski kastmesse ja…sealt alates läks kõik allamäge. No esiteks, kastme värvus muutus äärmiselt eemaletõukavaks, ja purustatud pähklite tõttu oli kogu toidu tekstuur väga kahtlane. Lõhn ei olnud ka suurem asi. Näete ise ju ka, et see taldrikutäis ei kutsu eriti sööma.

Täielik raiskamine. Õnneks on meie kodu ligidal üks päris hea India restoran, kust on võimalik üsna soodsalt ja kiiresti maitsev õhtusöök tellida. Problem solved. 

Vaadates tagasi oma viimastele katsetustele, annaksin kõige kõrgema hinde pitsale, mis kukkus küll väga hästi välja. Kui taigna tegemine nii palju aega ei võtaks, võiksin isetehtud pitsat kasvõi iga päev süüa. 

Oo, aga tegelikult ootan väga homset, sest mul on piletid BBC Good Food Show‘le! Loodan väga, et saan sealt põnevaid ideid ja nippe, mida juba (ehk) sel nädalavahetusel rakendada õnnestub.