Banaani-pannkoogid

Tavaliselt sööme siin hommikuks kaerahelbeputru, nagu tublidele õppuritele kohane. Pealegi on puder tervislik ja kiudained pidid isegi kõhupekki vähendama. Lootsin ka tänast päeva pudruga alustada, aga pakipõhjast vaatas mulle vastu ainult pool klaasi helbeid, nii et pidin midagi muud välja mõtlema. Muna ja piima leidub mul külmkapis pea alati, seega otsustasingi teha hoopis pannkooke, koos kaerahelbete ja banaaninga, mis mulle külmikust vastu vaatas. Ja lõpptulemus oli oi kui hea!

Mul ei ole ühtegi mõõduanumat siin Hiinas, kõik toidud valmivad ‘maitse järgi’, seega ärge võtke antud koguseid puhta tõe ja kullana, vaid eksperimenteerige julgesti. Paksude ja sametiselt pehmete pannkookide saamiseks peab taigen olema selline paksemapoolsem, seega lisa vajadusel jahu või kaerahelbeid, või hoopis suurenda banaani kogust.

1.5 dl kaerahelbeid

1.5 dl jahu

3 dl käesooja piima

1 muna

3 spl suhkrut

1 küps banaan

noaotsaga soola

1 spl õli

# Sega omavahel kaerahelbed, sool ja jahu. Kalla segu üle sooja piimaga ning jäta taigen 15-20 min toatemperatuurile seisma (et jahu paisuks ja et kaerahelbed pehmeneksid).

# Vahepeal purusta banaan ning klopi muna ja suhkur kahvliga vahule.

# Sega omavahel kõik komponendid, lisa ka õli. Vajadusel lisa piima või jahu, et saada meelepärane taigna konsistents. Ja siis pannkooke praadima! Mina küpsetasin antud (umbkaudsetest) kogustest kaks tosinat väikest kooki. Nii head olid, et tahtsime kõik ühe korraga ära süüa!

Külalised!

Õhtusöögi korraldamine ja sõpradele söögitegemine on üks ääretult vahva tegevus. Eriti, kui sa ei pea seda üksi tegema. Leidsin endale koolist sõbranna, kes on samasugune toidufanaatik nagu mina, ehk hullemgi veel, heas mõttes. Ta on endine kokk, töötanud restoranides ja käinud Itaalias oliivide elu-olu õppimas ja kujutage ette, nüüd õpib meedia- ja kommunikatsiooniteooriad. Aga mul on hea meel, et ta sellise valiku oma elus langetas, vastasel juhul oleksin mina ühe toreda sõbranna võrra vaesem. Aga nüüd saan iga päev toiduteemalisi koolitusi ja üritan iga tarkusetera kõrva taha panna. 

Aga tahtsin ju kirjutada õhtusöögist, mille me koos selle sama sõbrannaga oma kursakaaslastele korraldasime. Menüü ja ametlike kutsetega, mitu nädalat planeerimist, kaks päeva kokkamist ja paar tundi toidu nautimist. Ja tulemus oli endalegi üllatuseks vägagi professionaalne Nagu näha, üritasime kõik head sõbrad meie kiitsaka kohvilaua taha ära mahutada – sest toidulaua jaoks ei jagunud piisavalt toole – aga põrandavaibal patjadel istumine tegi olemise isegi mõnusamaks ja hubasemaks. Kui on ruumipuudus, siis tuleb lihtsalt leidlik olla. 

Menüü oli järgmine:

Kammkarbid oasalati ja salsa verde’ga

Veiseliha cacciatore polenta ja hiina lehtnaeriga (paksoi’ga) 

Juustuvalik

Petits Fours

Eelroaks oli valgete ubade salat kammkarpide ja ahjus röstitud leivaga. Retsepti mõtlesime välja söögitegemise käigus – loodan, et mul on meeles. 

# Pane oad eelmisel päeval vette likku. Õhtusöögi eel kurna oad ja keeda neid vees, mis on soolaga maitsestaud ja kuhu on lisatud veel üks kooritud ja pooleks lõigatud sibul, üks porgand, paar roosmariini oksa ning mõned loorberilehed. Keeda senikaua, kuni oad on veel veidi krõmpsuvad. Kurna. Soovi korral võid puljongi säilitada, sellest saab hea supi.

# Valmista salsa verde: sega 2 supilusikatäit hakitud peterselli 1 purustatud küüslauguküünega, lisa ka 100 ml oliiviõli, 1 spl kvaliteetseid kappareid, soola, pipart ja sidrunimahla. Soovi korral võid segu blenderiga purustada, et ühtlasema tekstuuriga kastet saada. 

# Haki punane sibul ning kuumuta pannil õli sees pehmeks.  Seejärel sega sibulatükid ubadega, lisa hakitud peterselli, peotäis musti oliive, veidi kvaliteetseid kapparied, sutike salsa verde kastet ning maitse järgi sidrunimahla. 

# Valmista leib: aseta leivaviilud ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ning riputa peale soola ja pipart. Rösti 180 kraadises ahjus ca 10 minutit (jälgi, et ära ei kõrbe). 

# Pruunista kammkarbid vahetult enne serveerimist.  Mõned nipid, mida tasub meeles pidada: puhasta kammkarpe alati jääkülma vee all ning kuivata kohe majapidamispaberiga (niisked kammkarbid ei pruunistu – seepärast jäid ka minu mereandide snäkid üsna heledaks, tõstsin nad ju otse marinaadist grillpannile).Õli pannil peab olema tulikuum, ning et vältida õli ‘suitsemist’, keeruta enne kammkarpide pruunistamist värsket roosmariini oksa õli sees. Pruunista kammkarpe mõlemalt poolt paar minutit ning serveeri kohe.

# Serveerimiseks aseta taldriku keskele oasalat, vasakule kammkarbid (meie kasutasime 2 karpi taldriku kohta) ning paremale kaks krõbedat leivaviilu. Piserda üle salsa verde kastmega.

Pearoaks serveerisime veiseliha maisimannapudru ehk polenta ning hautatud paksoiga.

Veiseliha jaoks kasutasime seda retsepti. Tegime liha valmis eelmisel päeval (viilutasime tükkideks ning asetasime ahjuvormi, katsime kastmega ja enne serveerimist asetasime fooliumiga kaetult kuuma ahju). Pehme veiseliha sobis polentaga oivaliselt ning seda retsepti tasub kindlasti proovida, kui on natuke rohkem aega köögis mässamiseks ning on tuline soov oma külalistele muljet avaldada.

Polentat tegin esimest korda. Nendele, kel aega napib, sooviksin lisandina kasutada kartulipturu. Seda seepärast, et korraliku polenta tegemine nõuab, et segaksid seda pidevalt madalal kuumusel ligi tund aega [!] – ja kui oled üksinda köögis, siis üheaegselt polenta tegemisega ei saaksgi sa mitte midagi muud teha. Muidu on see väga maitsev ja kreemine lisand, nii et kui on aega, siis soovitan kindlasti proovida. Sul on vaja kvaliteetset polentat, vett, parmesani ja võid – vaata kogusesoovitusi siit. Tegemiseks aja vesi keema, lisa mulisevasse vette peene nirena ja pidevalt segades kogu polenta ning jätka segamist ca tunnike, kuni polenta on omandanud pehme ja mõnusa maitse. Enne valimist lisa polentasse või ning riivitud parmesani juust.

Paksoi hautasime valmis vahetult enne serveerimist, aga eelnevalt tuleks see siiski aja kokkuhoiu mõttes tükkideks hakkida, kusjuures lehetükid tuleks vartetükkidest eraldi kaussidesse panna. Kõigepealt hauta või sees varred ning seejärel lisa lehetükid, maitsesta soolaga ning vähese ubade keetmisest üle jäänud puljongiga.

Toidu serveerimiseks tõsta soojale taldrikule kulbitäis polentat, aseta ühele küljele veiselihatükk ja kaste ning sinna kõrvale tõsta paar supilusikatäit paksoid. Puista üle hakitud peterselliga ning vii lauda.

Juustuvaliku koha pealt jään seletuse võlgu, sest ei ole minu kulinaariaalased teadmised veel nii kaugele arenenud, et oleksin suutnud juustude nimed meelde jätta. Igal juhul oli meil laual sinihallitusjuust, pehme valge juust ning tugevamamaitseline kollane leicteri juust (kui ma ei eksi). Serveerisime juustu värske saia ning küdooniapastaga, mida tuleb häbiga tunnistada, proovisin elus esimest korda (ei teadnudki, et selline asi eksisteerib). Aga juustuga sobis väga hästi!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Magustoidu suhtes otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ning pakkusime külalistele trühvleid ja biscotti viile, ja ausalt öeldes oli see väga tark valik, sest juustuvalik oli iseenesest juba üsna kõhtutäitev ning koogi või mõne muu kreemise maiuse jaoks ei oleks kõhus lihtsal enam ruumi jätknunud. Valmistasin trühvleid juba äraproovitud retseptide järgi: sidrunimaitselised valge šhokolaadi trühvlid, maapähklimaitselised trühvlid ning Oreo trühvlid (Oreo küpsiste asemel võib kasutada Domino küpsiseid – retsept siin).

Biscottit küpsetasin esimest korda, oma sõbranna soovitusel, ja kui te veel ei ole ise nende hõrkude maiuste tegemist proovinud, siis võtke kindlasti lähipäevil biscotti tegemine ette. See on maailma nauditavaim küpsis, mis on üsna lihtsalt valmiv aga näeb väga hea välja ning paneb igale õhtusöögile ilusa punkti.

Kasutasin järgmist retsepti:

# Rösti 150 g mandleid ligi 10 minutit 160-kraadises ahjus. Jahuta ning haki. Aseta kõrvale.

# Sega 300 g jahu, 1 tl küpsetuspulbrit ning ¾ tl aniseed (mina kasutasin kardemoni).

# Teises kausis sega omavahel 3 muna, 200 g suhkrut ning natuke riivitud sidrunikoort (kui kardemoni kasutad, siis pole sidrunikoort vaja lisada). Vahusta segu miksriga.

# Ettevaatlikult sega jahu munasegusse. Lisa ka hakitud mandlid.

# Vormi taignast ahjuplaadile kaks leiba, jäta mõlema leiva vahele ligi 8 cm vaba ruumi, muidu võid ahjust välja võtta ühe suureks ja ühtlaseks sulanud biscotti leiva. Küpseta leibu 180-kraadises ahjus ligi 25 minutit.

# Kasutades teravat leivanuga, viiluta biscotti 1-cm paksusteks tükkideks ning aseta ahjuplaadile üksteise kõrvale. Rösti 160-kraadises ahjus veel ligi 10 minutut (nii kaua, kuni muutuvad pealt krõbedaks, aga jälgi, et üle ei küpseta, biscotti krõbeneb ajust välja võttes veel edasi).

# Biscotti ongi valmis! Säilita järelejäänud viile kaanega karbis toatemperatuuril, et biscotti ei kaotaks oma krõmpsuvat tekstuuri.

 

Sai vast pikk tekst. Aga vähemalt jõudsin kõik kirja panna, enne kui meelest läheb. Selline õhtusöökide korraldamine on tore traditsioon, mida loodame sõpradega jätkata. Praegusel eksamiperioodil selleks kahjuks aega ei jätku, aga kindlasti ei jää see ainult mõtteks. Tegelikult jõudsime ühe India-teemalise õhtusöögi juba ka korraldada, sellest kirjutan pikemalt lähiajal.

Pikka liugu ja õnne vabariigile!

Siinkandis muidugi on kelgutamisega lood kehvad. Aga vastlaid võib tähistada sellegipoolest! Kuklite isu oli nii suur, et võtsin nende otsast lõpuni küpsetamise sel aastal täielikult enda peale. Esimene katsetus! Natuke mässamist oli siinse kuivpärmiga (seda ju ei segata jahu sisse nagu eestimaist kuivpärmi, vaid peab enne taignasse lisamist vedelikus aktiveerima…äärmiselt oluline tähelepanek, mis mul alguses täitsa kahe silma vahele jäi…), aga lõppes kõik hästi.

Niisiis, kuklid. Algas see juba eile, kui taina valmis sõtkusin ja kerkima panin, et siis hommikul värsked kuklid valmis küpsetada. Tainas oli rätiku all nii 1 h “kerkinud” ja hakkasin end magama sättima. Mõtlesin, et igaks juhuks piilun, mis tainas teeb. Oli teine samas asendis, nagu ma ta sinna kaussi olin jätnud. Ei mingit kerkimist. Tuju läks täitsa ära ja ohates mõtlesin, et ega siis midagi, hakkan otsast peale. Oi kuidas ma ei viitsinud jahuga uuesti mässama hakata; just olin ju lõpetanud köögi puhtaksküürimise. Kõige rohkem tekitas mulle vastumeelt see, et oleksin pidanud uuesti kardemonikauni lahti kookima ja nende sisu purustama hakkama (ei ole siin jahvatatud kardemoni kuskilt veel leidnud). Äärmiselt tüütu tegevus!

J soovitas, et ma ei hakkaks täitsa algusest peale vaid et läheksin lihtsama vastupanu teed ja segaksin tainasse uue koguse pärmi. Naersin ta välja. Nii ju asjad ei käi! Aga siis uurisin veidi netis ja leidsin kuskilt sellise nõuande, et kui tainas ei kerki, võib äärmisel juhul tõesti uue pärmikoguse lisada (et segada ca 4 spl käesooja piima 1 tl kuivpärmiga; oodata, kuni pärm aktiviseerub ning sõtkuda see siis tainasse). Proovisin järgi ja läksin pöidlad pihus magama. Hommikul avastasin, et taigen oli tõepoolest kerkinud. Lausa kahekordistunud! Vormisin siis rõõmsalt kuklid valmis ja sättisin nad rätiku alla kerkima. Et protsessi kiirendada, soojendasin ahju ca 100 kraadini, lülitasin kuumuse välja ja torkasin kuklid koos katva rätikuga ahju.

Ega sellega asi ei lõppenud. 15 min pärast avastasin, et kuklid olid üheks “sulanud” – ahjuplaati kattis ühtlane tainakiht. Ühesõnaga, taigen oli liiga vedel. Ega’s midagi. Korjasin selle taina kokku, lisasin jahu ja sõtkusin senikaua, kuni see käe küljest lahti tuli. Ja siis vormisin uued kuklid ja panin uuesti ahju järelkerkima.

JA SIIS! 15 min pärast olid kuklid märkimisväärselt kerkinud! Jess! Lõpuks ometi! Määrisn kuklid munaga (kuigi ei soovita seda teha, kui tahad ilusaid heledaid kukleid saada); ootasin, kuni ahi 225 kraadini C soojeneb ning siis pistsin kuklid ahju. Lõppkokkuvõttes päris pikk ja vaevarikas protsess. Mitu asja läks küll aia taha, aga lõpptulemusega olin kogu valmimisprotsessi arvesse võttes üsna rahul. Vähemalt oli see hea trenn 2010 aasta vastlapäevaks.

Kasutasin Maire Suitsu vastlakuklite retsepti (aga see retsept on ka palju kiidusõnu pälvinud):

• 2,5 dl leiget piima
• 25 g presspärmi või 11 g kuivpärmi (1 spl)
• 1 muna
• 0,5 tl soola
• 1 dl suhkrut
• 1 tl jahvatatud kardemoni
• 7 dl nisujahu
• 100 g pehmet margariini
• määrimiseks 1 muna
• Täidiseks 2 dl vahustuvat rõõska koort vahustatuna 2 tl vanillisuhkruga

# Lahusta presspärm leiges piimas, kuivpärm sega jahu hulka. Klopi juurde esmalt muna, suhkur, sool ja kardemon, seejärel sõtku/sega väikeste portsjonide kaupa juurde jahu. Pehme rasvaine lisa sõtkumise lõppfaasis.

# Töötle tainas käte või köögikombaini tainakonksudega ühtlaseks ja siledaks ning käte ja kausi küljest lahtilöövaks. Raputa vähese jahuga üle ning lase rätiku all soojas kohas kahekordseks kerkida.

# Vormi väikesed kuklid, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud paadile, raputa jälle jahuga üle ja lase rätiku all uuesti kahekordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga (nagu öeldud, ei soovita) ja küpseta 225 °C juures ahju keskosas 10–12 minutit. Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa ära, pritsi alumistele pooltele kõvaks vahuks mikserdatud koort (soovi korral pane vahukoore alla ka martsipani või meelepärast moosi), tõsta kaanekesed uuesti peale. Riputa üle tuhksuhruga.

Kukkel hommikusöögilauas oli päris tore vaheldus. Proovisin ka uutmoodi kaerahelbeputru, segades valminud pudru sisse kuivatatud aprikoosi tükke ning rosinaid. Serveerimisel riputasin pudrule natuke kreeka pähkelid. Uskumatult maitsev!

Õhtusöök oli veelgi rahvuslikum (vabariigi aastapäev ju ikkagi!): hernesupp (kasutasin seajalgade asemel suitsuliha) ning grillitud sealihavardad herne-porgandi-sibulalisandi ja sinepikastmega. Pildid on arvuti kaameraga tehtud ja jube kehvad, tean isegi…Hernesupi pilt jäi lausa kole, seepärast ei hakanud seda üles panemagi.

Magustoiduks tegin jõhvikamaitselise kama-mannakreemi, mille retsepti sain Eesti Toidu kokaraamatust. Vahul oli üsna tugev kamane järelmaitse, mis mulle isiklikult meeldis. Kui sa kamast väga ei hooli, võiksid ikkagi tavalise mannavahu juurde jääda, muidu võid maitses pettuda…

Valmib nii (improviseerisin veidi kogustega ja sain tulemuseks kaks portsu päris mõnusat ja õhulist kreemi, aga teile annan originaalkogused, saate siis ise arvestada):

Kümnele:

• 75 g mannat
• 100 g suhkrut
• 250 ml jõhvikamahla
• 50 g kamajahu
• 750 ml vett
• serveerimiseks jõhvikaid, piima või jõhvikamoosi

# Kuumuta mahl, suhkur ja vesi keemiseni. Vispelda keevasse vedeliku peene joana kamajahu ja manna. Sega hoolikalt, et tükke ei jääks.

# Kuumuta 6-8 minutit madalal kuumusel. Jahuta ning vahusta.

# Serveeri vastavalt maitsele kas värskete jõhvikate, jõhvikamoosi või piimaga. Kreemile võib peale riputada ka veidi kaneeli.

Mitu tundi köögis rahmeldamist päädis pooletunnise toidu nautlemisega, taustaks Kivirähu ja Juure kommentaarid presidendi vastuvõtu ülekandele, mis kohati üsna ropuks kätte kippusid. Kuigi olen kodust kaugel, siis koduseid toite valmistades-süües tundub, et Eesti ümbritseb mind kõikjal: tähistan Eesti pühi, teen Eesti toite, räägin Eesti keelt, kuulan Eesti raadiot.  Mõnus on olla eestlane.

Munavalgerull

Vaniljekreemi ehk custardi tegemisest jäi üle 4 munavalget. Mida teha? Üks Eesti Naise retseptilisa, mis mul parasjagu käepärast oli, pakkus päris huvitava lahenduse: munavalgerull. Peaaegu nagu rullbiskviit, aga taigen koosneb ainult munavalgest, tärklisest, suhkrust ja sidrunimahlast. Täitsa põnev retsept ja äärmiselt lihtne valmistada. Tee nii:

4 munavalget

1 dl suhkrut

poole sidruni mahl

1 spl tärklist (kasutasin maisijahu)

meelepärast moosi (mina kasutasin aprikoosimoosi)

2 dl vahukoort

1 tl vanillisuhkrut

soovi korral kaneelsuhkrut ja röstitud mandlilaaste või hakitud pähkleid

 

# Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Lisa sidrunimahl ja tärklis ning sega õrnalt läbi.

# Määri segu ühtlaselt küpsetuspaberile. Arvesta sellega, et taigen kerkib veidi, seega ära määri väga paksu kihti. Küpseta 175 C kraadi juures 15 minutit. 

# Aseta lauale küpsetuspaber (sama suur, kui taigen, mis ahju panid) ning puista see üle kaneelisuhkru ning mandlilaastude või hakitud pähklitega (mina kasutasin mõlemat). Kummuta küpsenud munavalge ettevaatlikult sinna peale (minu arvateks on selleks vaja kahte inimest, üksi võib taigen katki minna). 

# Lase jahtuda just niikaua, kuni vahustad vahukoore suhkruga. Määri küpsetisele moos ja seejärel vahukoor. Rulli õrnalt tihedalt kokku ja aseta külmikusse ootele (parima tulemuse saad, kui lased rullil ca 6 tundi maitsestuda, siis on ta korralikult tahkunud). 

Tulemuseks on õhuline rullbiskviit, natuke isegi vahukommi-laadne, aga samal ajal hästi kerge. Kaneelisuhkur on minu meelest väga vajalik, sest annab rullile vajaliku teravuse (võid ka kasutada teravamat-hapukamat moosi, aga midagi tugevamaitselist peaksid lisama, vastasel juhul võid maitseelamuses pettuda).

 

 

Pildid on kahjuks väga kehvad ja ei näita eriti, kui ilusa magustoiduga tegelikult tegemist on. Aga julgen kinnitada, et kui pakute seda oma külalistele, saate kindlasti ainult positiivseid kommentaare, nii välimuse kui ka maitse kohta. 

Mida teha mitte enam nii värskete saiaviiludega?

Eks ikka juhtub, et sai jääb kappi seisma. Ja kahju on ju raisku lasta ja ära visata…vanast saiast saab edukalt teha igasuguseid saiavorme, nii soolaseid kui ka magusaid (vaata erinevaid retsepte siit). Viimati Sainsbury’s toitu ostmas käies leidsin sealt väikeseid huvitavaid retseptikaarte, millest üks tutvustas ka banaani-saiavormi. See sobis tänaseks hommikusöögiks suurepäraselt, sest sai oli just sellises staadiumis, et päris värske enam mitte, aga ära visata ka veel ei raatsinud. Põhimõtteliselt on retsepti jaoks vaja banaani, saia, maasikamoosi ning muna-vanillikastet (custard). Kaart soovitas kasutada Sainsbury custard‘i pulbrit, aga mina otsustasin ise selle kreemi valmis teha. Annan retsepti ka teile.

Saiavormi jaoks:

Saiaviile 

Maasikamoosi

Banaan(id)

 

# Määri saiaviilud moosiga ning aseta küpsetusvormi (moosine osa peal) nii, et viilude servad jääksid üles (st ära lao viile vormi põhja üksteise kõrvale – vaata pildilt, see annab aimu).

# Viiluta banaan(id) ning aseta moosisaiade peale. 

# Seejärel valmista kreem. Kreemi jaoks (retsept pärit siit, saab 570 ml) läheb vaja:

570 ml piima

55 ml kohvikoort

1 tl vaniljesuhkrut

4 munakollast

4 spl tuhksuhkrut

2 tl maisijahu

 

# Kalla piim, kreem ja vaniljesuhkur potti ja kuumuta keemiseni. Eemalda pliidilt. 

# Sega munakollased tuhksuhkru ja maisijahuga. 

# Kalla kuum piim segatud munakollastele (pidevalt vispeldades), kalla kreem tagasi potti ja kuumuta madal kuumusel nii kaua, kuni kreem pakseneb. 

# Kalla kreem küpsetusvormi saiaviilude peale ning küpseta vormi 170-kraadises C ahjus 20-25 minutit. Serveeri soojalt. 

# Järelejäänud kreem kalla kaussi ja kata koheselt toidukilega (et kreemi peale ‘nahka’ ei tekiks). Võid serveerida puuviljasalati, šokolaadikoogi või muu maiusega, nii soojalt kui külmalt.

Iseenesest oli see huvitav ja üsna maitsev, aga soovitaksin vaadata mõndasid nami-nami retsepte ja koostisainetega natuke varieerida. Kindlasti võiks lisada rosinaid või õunatükke või midagi muud krõmpsuvat, et vorm parema tekstuuriga oleks (saiaviilud ja banaan lähevad ahjus üsna pehmeks). Kõige suurem miinus on serveerimine, sest I) see vorm ei näe visuaalselt kõige parem välja ning II) sellest on raske ilusaid tükke lõigata, mis küpsetusvormist taldrikule tõstes ära ei laguneks.