Pipratäidisega pannkoogid

Veel ühed pannkoogid. Mitte küll päris piprased, aga pipart läks sinna ricotta sisse ikka üksjagu. Ja ei häirinud miskit. Evelinil oli täiesti õigus, kui ta ütles, et sidrun ja pipar on kombinatsioon magnifico. Aga teravuse mittearmastajatel tasub ettevaatlik olla ja täidist ikka vahepeal maitsta, et see päris kõrvetav ei tuleks.

Hea, kui sul on mikser või blender, sest siis saab kogu kupatuse kiiresti ja lihtsalt valmis. Mina laiskvorst ajasin isegi pannkoogitaigna kiirelt miksriga vahtu – no nädalavahetus ju ja nälg oli ka peal, mis sa ikka hädaga teed.

Pannkoogid küpseta omale sobiva retsepti järgi. Mina pole seda päris õiget retsepti veel leidnud. Meeldivad sellised õhemad koogid ja millegipärast on mul neid jube raske teha. Et toit valmis ainult kahele, tegin kohe nimme üsna vähe tainast ja sain kogusest täpselt 5 õhukest ülepannikooki (et teaksite arvestada – MITTE ÜHTEGI tilka taigent ei jäänud järgi, kraapisin isegi kummist spaatliga taignakausi tühjaks).  Ise panen selle retsepti siia pigem enda jaoks kirja, et teine kord oskaksin arvestada. Nii et kui siin tundub midagi pannkoogi kohta kohatut, siis ärge pahandage. Tehke ikka nii, nagu ise harjunud olete.

• 1 suurem muna (ca 60 g)
• 1 dl sooja piima
• 2 spl sulatatud võid
• 0.25 tl soola
• 1 spl suhkrut
• 0.5 tl kardemoni
• 3 (kuhjaga) spl jahu

# Kalla kõik ained kaussi ja mikserda 30 sekundiga ühtlaseks. Jäta 30 minutiks külma (selle aja jooksul võid valmistada täidise ning kastme).

Täidise jaoks kasutasin 250 g ricottat, mis viie pannkoogi jaoks oli ehk veidi too much. Taldrik küll ei ujunud täidisest (st mahtus ilusasti pannkookidesse ära), aga lõpuks andis kõht teada, et vist oli tsuti liiga suur ports. Seega järgmine kord, kui 5-pannkoogi magustoit tegemisele läheb, kasutan ehk 175-200 g ricottat. Kui ma just eriti näljane ei ole muidugi…

• 250 g ricottat või kohupiima
• 3 spl mett
• 1 tl jahvatatud pipart
• 2 spl sidrunimahla
• 2 spl sidrunikoort

# Eriti lihtne on siis, kui sul on tehnika olemas – lihtsalt pane kõik ained kaussi ja mikserda-blenderda ühtlaseks. Ja siis maitse ning lisa oma suva järgi veel kas pipart, mett või sidrunimahla. Ära üleliia magusaks tee, sest maitseelamuse saamiseks tuleb sul veel valmistada kaste, mis on juba isegi üksjagu magus (eriti veel, kui paned pannkoogitaignasse ka suhkrut).

Aseta täidis külma senikauaks, kuni valmistad kastme.

• 0.5 dl punaseid sõstraid
• 0.5 dl vett
• 1.5 spl suhkrut
• 1 tl jahvatatud ingverit
• 1 spl maisijahu + 2 spl külma vett

# Pane potti vesi, suhkur, ingver ning pestud ja rootsudest puhastatud punased sõstrad. Lase keema tõusta.

# Sega eraldi tassis maisijahu külma veega ning nirista keeva kastme sisse, kastet pidevalt segades. Keeda ca 1 minut ning eemalda pliidilt.

# Hoia serveerimiseni soojas või lase enne serveerimist uuesti keema tõusta.

# Ja siis võta taigen külmkapist ja valmista pannkoogid. Mina eelistan praadida võisel pannil, aga eks igaühel on oma nipid. Hoia valmis pannkooke potikaane all soojas.

Ja nüüd serveerimiset. Ehk saate mõned nipid siit. Kui viimane pannkook on veel pannil, pane serveerimistaldrikud mirosse ning soojenda neid seal 40 sekundit. Soojal taldrikul teadupärast on toit kauem soe.

Rullide tegemiseks kasutasin eraldi taldrikut: asetasin valmis pannkoogi puhtale taldrikule (ei pea olema soe taldrik, sest kõik käib üsna kiiresti), panin täidist pannkoogi endapoolsele äärele ning alustasin samast äärest rullimist (kui paned täidise keskele, on kehvem rullida). Rulli tõstsin soojendatud serveerimistaldrikule. Ja nii viis korda – viimase (viienda) rullitud pannkoogi lõikasin pooleks, et ikka kahele sööjale võrdselt jaguks.

Ja siis kallasin rullid üle kuuma kastmega. Serveeri kohe, muidu pole sellel soojade talrdikutega mässamisel mõtet.

J võttis paar ampsu ja siis võlus köögist ühe banaani välja ja lõikus taldrikule lisaks. Sobis hästi. Aga ka ilma maitses mulle väga. Eriti see pipramaitseline täidis, mis suu mõnusalt õhkama pani.

Midagi kerget ja magusat Itaaliast

Panna cotta on minu jaoks alati olnud midagi tarretiselaadset, midagi sellist…veidi igavat. Restoranis seda eriti ei magustoiduks ei telliks ja ise ka ei teeks. Eelarvamused noh, ei teagi millest tulenevad. Tahtsin nami-nami järgmisest kooskokkamisest osa võtta ja kuna teemaks olid panna cottad, siis tuli oma eelarvamustele vastu astuda ja proovida midagi valmis teha.

Mis see panna cotta ehk “keedetud koor” siis on. Pidavat olema Itaaliast pärit kreemjas magustoit, mille traditsioonilisel valmistamisel kuumutatakse koort seni, kuni veerand või lausa kolmandik koorest on aurustunud. Kusjuurest kuumutada tuleb aeglaselt, mitte mulisedes keeda lasta. Seejärel tuleb koorele lisatada želatiin (et panna cotta peaks olema pehmem ja kreemisem kui tugevam tarretis, tuleks kasutada üsna vähe želatiini – umbes 2 lehte 5 dl vedeliku jaoks), segada, kallata magustoidupokaalidesse või väikestesse vormidesse ning panna külma tarduma. Serveeritakse külmalt magustoidupokaalides või vormist kummutatult. Tundub jube lihtne, eks?

Sellele vaatamata läks esimene katsetus veidi aia taha. Nagu ikka. Maitses küll nagu pehme kooretarretis, selline maasikamaitseline, aga midagi oli nagu valesti. Vist need püreestatud maasikad. Oleksin pidanud need ikka läbi peenikese sõela ajama, nagu retsept soovitas.

Teha tuleb nii (muutsin veidi koguseid):

• 400 g maasikaid
• 2 dl piima
• 2 dl vahukoort
• 4 spl suhkrut
• 2 želatiinilehte
• 0.5 tl vaniljeessentsi
• 3 spl vedelat mett

# Püreesta 250 g maasikaid ühtlaseks massiks. Aja läbi sõela – panna cotta tuleb maitsvam, kui maasikapüree on ilma seemneteta.

# Sega piim, vahukoor ning suhkur paksupõhjalises potis.

# Leota želatiinilehti külmas vees mõned minutid. Pigista liigne vesi välja ning lisa koore-suhkru segule.

# Kuumuta koort ca 3 minutit pidevalt segades madalal kuumusel, kuni želatiin lahustub. Ära keeda!

# Eemalda pliidilt, sega sisse maasikapüree ning vaniljeessents. Kalla koor magustoidupokaalidesse või väikestesse vormidesse (peaks saama kuus väiksemat või neli suuremat vormitäit). Aseta külmkappi tahenema.

Kastmeks viilutasin maasikad munalõikuriga (jube kasulik leiutis) ning panin kaussi. Niristasin peale vedelat mett ja lasin toatemperatuuril seista paarkümmend minutit.

See panna cotta jäi mul vormi sisse kinni.  Retseptis seisis, et tuleb 30 sekundiks kuuma vette pista ja siis vormid tagurpidi kummutada…mina loll nii tegingi. Ütleme, et pool minutit oli ilmselgelt liiga palju, sest minu panna cottad hakkasid küll selle peale lihtsalt sulama, nagu ka pildilt näha. Aga kui välimus välja arvata ja seda ka ignoreerida, et mõned maasikaseemned hamba all krõmpsusid, siis oli üsna hea.

Teise katsetuse jaoks proovisin teisi vorme, mille omanikuks sain õnneliku juhuse tõttu. Käisime mere ääres ja seal müüdi jäätist väikestes plasttopsides…sellistes ilusates värvilistes topsides. Kõik muidugi viskasid oma topsid peale jäätise söömist minema. Jube keskkonnavaenulik ju, et sööd 10 minutiga oma kaks jäätisepalli ära ja jätad loodusesse midagi, mis jääb sinna 100 aastaks. Või kauemakski. No mina igaljuhul leidsin nendes topsides endale täiuslikud panna cotta vormid ja pistsin need peale söömist kotti. Tegelikult, eks nad ole veidi suurevõitu…aga samas tuli panna cotta vormist ilusasti välja, ei olnud vaja kuuma vette kasta ega midagi.

Proovisin seda retsepti (neljale):

• 500 ml vahukoort (mina kasutasin 20% koort)
• 5 spl tuhksuhkrut
• 100 g tükeldatud valget šokolaadi
• 50 ml vett
• 2.5 želatiinilehte
• 2 küpset aprikoosi

Retsept soovitab lõigata imeõhukesed aprikoosiviilud ja asetada need vormi põhja. Mina kasutasin konservaprikoose ning ei saanud kuidagi neist ilusaid peenikesi viile lõigata. Otsustasin siis, et lõikan hoopis kuubikud ja panen need tihedalt vormi põhja. No Qstil näiteks juhtus, et pähklitükid langesid vormi põhja. Ju siis oligi targem sellised lisaained kohe vormi põhja toppida. Väike valearvestus. Kui olin oma väikeste kätega aprikoositükid vormide põhja surunud ja kallasin need koorega üle, siis mis juhtus? Tükid kas tõusid pinnale või jäid kuskile keset vormi hulpima. No nii…nii palju siis sellest. Et siis ma ei teagi, kuidas viiludega oleks jäänud…aga proovige järgi ja andke teada.

Koor valmista nii:

# Sega kreem tuhksuhrkuga ning kuumuta madalal tulel paarkümmend minutit (kuni kreemi kogus väheneb ca veerandi võrra).

# Lisa valge šokolaad ja sega koor ühtlaseks.

# Leota želatiinilehti külmas vees. Pigista vesi välja ning pane 50 ml veega potti kuumenema.

# Kui želatiin on sulanud, kalla see ühtlase joana koore sisse. Sega kõik omavahel läbi ning kalla koor magustoiduvormidesse. Pane külmikusse ja serveeri koos kastmega.

Kastme jaoks panin potti aprikoositükid ja rosinad, lisasin veidi vedelat mett ja kuumutasin paar minutit. Serveerisin jahtunult.

Noh, panna cottaks seda magustoitu vast nimetada ei saagi. Eks ikka nende aprikoositükkide pärast, mis sinna sisse hulpima jäid. Aga olgu see siis näiteks kooretarretis aprikoositükkidega. Üsna maitsev ja kreemine. J kiitis taevani.

Leidsin ka ühe hea lehekülje, mis annab paar nippi täiusliku panna cotta tegemiseks. Kahjuks küll alles siis, kui olin oma kahe esimese üllitisega hakkama saanud. Aga endale ja teistele siis teadmiseks, mida kõike tuleb arvestada, kui tahad parima tekstuuriga panna cottat teha.

Kõigepealt – tuleks kasutada lehtželatiini. Esiteks, et seda on lihtsa käsitleda. Ja teiseks, et lehtželatiin olevat parema kvaliteediga. Želatiinipulbris võivad osaksed olla “lõhutud” kujul, mis tähendab, et nad ei ole võimelised ühtlase struktuuriga tarduma. No et võib juhtuda, et ühest kohast jääb panna cotta veidi tugevama struktuuriga ja teisest kohast veidi vedelam. Lehtželatiiniga sellist probleemi ei tohiks olla. Ise ei ole pulbriga katsetanud, seega ei tea, kas peab paika. Aga olevat tõestatud.

Teiseks on oluline lasta želatiiniga segatud koorel enne külma panemist toatemperatuurini jahtuda, ca 2 h. Kui kallad kuuma koore kohe magustoidukaussidesse ning paned külma, siis hakkavad želatiini proteiiniosakesed otsekohe ebaühtlaselt üksteise külge haakuma. Osakeste vahel tekivad nõrgad sidemed, mis ajapikku tugevnevad. Et siis, kui teed ükspäev 3 pokaali magustoitu ja sööd igal järgneval õhtul ühe pokaali, siis see kõige viimane on juba üsna tugevaks läinud. Aga ideaalne panna cotta peaks iga päev ühtmoodi maitsema. Seepärast peaks želatiiniga segatud koorel laskma jahtuda toatemperatuurini, et proteiiniosaksed saaksid omavahel korralikult seguneda ja seeläbi ka ühtlasema tekstuuriga panna cotta “voolida”.

Postituse autor annab veel mitmeid soovitusi, nii et lugege, kui on huvi. Igaljuhul point selles, et ühe korraliku panna cotta tegemiseks kulub tunde. Polegi nii lihtne, kui ma alguses arvasin!

Suussulav šokolaadikook

Ükski magusasõber ei saa ükskõikseks jääda, kui vaatab seda lehekülge. Selle koogi retsept mõlkus mul meeles juba pikemat aega, aga ei olnud kunagi piisavalt aega seda valmistada. Puhkuse ajal otsustasin ära proovida ja mul ei tulnud pettuda. Ja lõppkokkuvõttes ei nõua selle koogi tegemine NII palju aega ja vaeva, kui algul arvasin. Väga maitsev suutäis kolmekäigulise õhtusöögi lõpetuseks.

Et minu kook valmis ainult kahele inimesele, vähendasin originaalretseptis välja toodud koguseid, kuid kook sai sellegipoolest väga hea.

Kasutasin tavalist keeksivormi, millega küpsetasin eraldi kaks põhja, lasin neil jahtuda ning kuna üks põhi tuli teisest veidi paksem, lõikasin selle omakorda kaheks – et tuleks kolmekihiline kook. Kui teed kooki suuremale seltskonnale, siis korruta kogused kahega ja kasuta koogi tegemisel ümmargust vormi.

• 90 g mõrušokolaadi
• 2 spl kakaopulbrit
• 0.75 dl keevat vett
• 2 dl jahu
• 1.5 tl küpsetuspulbrit
• näpuotsatäis soola
• 120 g toasooja võid
• 1.25 dl suhkrut
• 2 muna
• 2 tl vaniljesuhkrut
• 1 dl piima

# Tükelda šokolaad, pane see ühte kaussi kakaopulbriga ning kalla üle keeva veega. Sega, kuni šokolaad on sulanud ning pane kõrvale jahtuma.

# Mikserda või suhkruga kohevaks vahuks, pidevalt mikserdades lisa ükshaaval munad ja vaniljesuhkur. Kalla või-munasegu kaussi sulatatud šokolaadi-kakaosegu ning sega ühtlaseks.

# Sega teises kausis jahu, küpsetuspulber ja sool, aseta kõrvale.

# Lisa šokolaadi-kakaosegule vaheldumisi eelnevalt segatud kuivainete segu (jahu, küpsetuspulber, sool) ja piim, alustades ja lõpetades jahuga (st. kõigepealt lisa veidike jahusegu ja sega läbi; kalla veidike piima ja sega läbi; siis jälle jahusegu jne).

# Lõpuks sega kogu tainas korralikult läbi ja jaga kaheks. Kui sul on käepärast kaks koogivormi, siis kalla tainas kohe kahte vormi ja küpseta mõlemad põhjad korraga 180-kraadises ahjus ca 30-40 minutit. Minul on ainult üks vorm ja väike ahi, seega tegin põhjad eraldi. Kui mõlemad põhjad on valmis, jäta need jahtuma ning valmista šokolaadi-võikreem.

• 100 g mõrušokolaadi
• 2 dl hapukoort
• 90 g toasooja võid
• 2 dl tuhksuhkrut
• veerand tl soola
• 2 tl vaniljesuhkrut

# Sulata šokolaad ning jahuta.

# Lisa jahtunud sulatatud šokolaadile hapukoor, tuhksuhkur, sool, vaniljesuhkur ning tükkideks lõigatud pehme või. Mikserda segu ühtlaseks, vajadusel lisa tuhksuhkrut. Kreem tuli üsna vedel, mistõttu lasin sellel tunnikese seista ja pakseneda ning alles siis hakkasin koogipõhjasid sellega töötlema.

Nagu öeldud, tuli minul kolm põhja, sest üks koogikiht tuli teisest paksem (ilmselt ei olnud mu silm taina kaheks jagamisel nii täpne). Iga kihi vahele panin šokolaadi-võikreemi ning üritasin ka koogi küljed kreemiga üle käia. Koogi peale riputasin jahvatatud pähkleid, aga sinna sobib lisada ka riivitud šokolaadi või marju.

Serveerisin koogitüki maasikate ning vaniljekastmega, mille retsept on järgmine:

# Sega kokku 1 spl maisitärklist, 1 dl vahukoort ning 2 spl vett.

# Kuumuta veidi ja lisa 1 tl vaniljesuhkrut, 1 tl võid ning 1 tl jahu. Kuumuta veel veidi ja oligi valmis.

Ja maitse oli…taevalik! Pehme, šokolaadine, kreemjas…Tõesti maitsev kook, loomulikult üsna rammus, aga viib keele alla – kogu see mässamine tasus kuhjaga ära. Tõeline pidupäevakook!