Pikka liugu ja õnne vabariigile!

Siinkandis muidugi on kelgutamisega lood kehvad. Aga vastlaid võib tähistada sellegipoolest! Kuklite isu oli nii suur, et võtsin nende otsast lõpuni küpsetamise sel aastal täielikult enda peale. Esimene katsetus! Natuke mässamist oli siinse kuivpärmiga (seda ju ei segata jahu sisse nagu eestimaist kuivpärmi, vaid peab enne taignasse lisamist vedelikus aktiveerima…äärmiselt oluline tähelepanek, mis mul alguses täitsa kahe silma vahele jäi…), aga lõppes kõik hästi.

Niisiis, kuklid. Algas see juba eile, kui taina valmis sõtkusin ja kerkima panin, et siis hommikul värsked kuklid valmis küpsetada. Tainas oli rätiku all nii 1 h “kerkinud” ja hakkasin end magama sättima. Mõtlesin, et igaks juhuks piilun, mis tainas teeb. Oli teine samas asendis, nagu ma ta sinna kaussi olin jätnud. Ei mingit kerkimist. Tuju läks täitsa ära ja ohates mõtlesin, et ega siis midagi, hakkan otsast peale. Oi kuidas ma ei viitsinud jahuga uuesti mässama hakata; just olin ju lõpetanud köögi puhtaksküürimise. Kõige rohkem tekitas mulle vastumeelt see, et oleksin pidanud uuesti kardemonikauni lahti kookima ja nende sisu purustama hakkama (ei ole siin jahvatatud kardemoni kuskilt veel leidnud). Äärmiselt tüütu tegevus!

J soovitas, et ma ei hakkaks täitsa algusest peale vaid et läheksin lihtsama vastupanu teed ja segaksin tainasse uue koguse pärmi. Naersin ta välja. Nii ju asjad ei käi! Aga siis uurisin veidi netis ja leidsin kuskilt sellise nõuande, et kui tainas ei kerki, võib äärmisel juhul tõesti uue pärmikoguse lisada (et segada ca 4 spl käesooja piima 1 tl kuivpärmiga; oodata, kuni pärm aktiviseerub ning sõtkuda see siis tainasse). Proovisin järgi ja läksin pöidlad pihus magama. Hommikul avastasin, et taigen oli tõepoolest kerkinud. Lausa kahekordistunud! Vormisin siis rõõmsalt kuklid valmis ja sättisin nad rätiku alla kerkima. Et protsessi kiirendada, soojendasin ahju ca 100 kraadini, lülitasin kuumuse välja ja torkasin kuklid koos katva rätikuga ahju.

Ega sellega asi ei lõppenud. 15 min pärast avastasin, et kuklid olid üheks “sulanud” – ahjuplaati kattis ühtlane tainakiht. Ühesõnaga, taigen oli liiga vedel. Ega’s midagi. Korjasin selle taina kokku, lisasin jahu ja sõtkusin senikaua, kuni see käe küljest lahti tuli. Ja siis vormisin uued kuklid ja panin uuesti ahju järelkerkima.

JA SIIS! 15 min pärast olid kuklid märkimisväärselt kerkinud! Jess! Lõpuks ometi! Määrisn kuklid munaga (kuigi ei soovita seda teha, kui tahad ilusaid heledaid kukleid saada); ootasin, kuni ahi 225 kraadini C soojeneb ning siis pistsin kuklid ahju. Lõppkokkuvõttes päris pikk ja vaevarikas protsess. Mitu asja läks küll aia taha, aga lõpptulemusega olin kogu valmimisprotsessi arvesse võttes üsna rahul. Vähemalt oli see hea trenn 2010 aasta vastlapäevaks.

Kasutasin Maire Suitsu vastlakuklite retsepti (aga see retsept on ka palju kiidusõnu pälvinud):

• 2,5 dl leiget piima
• 25 g presspärmi või 11 g kuivpärmi (1 spl)
• 1 muna
• 0,5 tl soola
• 1 dl suhkrut
• 1 tl jahvatatud kardemoni
• 7 dl nisujahu
• 100 g pehmet margariini
• määrimiseks 1 muna
• Täidiseks 2 dl vahustuvat rõõska koort vahustatuna 2 tl vanillisuhkruga

# Lahusta presspärm leiges piimas, kuivpärm sega jahu hulka. Klopi juurde esmalt muna, suhkur, sool ja kardemon, seejärel sõtku/sega väikeste portsjonide kaupa juurde jahu. Pehme rasvaine lisa sõtkumise lõppfaasis.

# Töötle tainas käte või köögikombaini tainakonksudega ühtlaseks ja siledaks ning käte ja kausi küljest lahtilöövaks. Raputa vähese jahuga üle ning lase rätiku all soojas kohas kahekordseks kerkida.

# Vormi väikesed kuklid, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud paadile, raputa jälle jahuga üle ja lase rätiku all uuesti kahekordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga (nagu öeldud, ei soovita) ja küpseta 225 °C juures ahju keskosas 10–12 minutit. Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa ära, pritsi alumistele pooltele kõvaks vahuks mikserdatud koort (soovi korral pane vahukoore alla ka martsipani või meelepärast moosi), tõsta kaanekesed uuesti peale. Riputa üle tuhksuhruga.

Kukkel hommikusöögilauas oli päris tore vaheldus. Proovisin ka uutmoodi kaerahelbeputru, segades valminud pudru sisse kuivatatud aprikoosi tükke ning rosinaid. Serveerimisel riputasin pudrule natuke kreeka pähkelid. Uskumatult maitsev!

Õhtusöök oli veelgi rahvuslikum (vabariigi aastapäev ju ikkagi!): hernesupp (kasutasin seajalgade asemel suitsuliha) ning grillitud sealihavardad herne-porgandi-sibulalisandi ja sinepikastmega. Pildid on arvuti kaameraga tehtud ja jube kehvad, tean isegi…Hernesupi pilt jäi lausa kole, seepärast ei hakanud seda üles panemagi.

Magustoiduks tegin jõhvikamaitselise kama-mannakreemi, mille retsepti sain Eesti Toidu kokaraamatust. Vahul oli üsna tugev kamane järelmaitse, mis mulle isiklikult meeldis. Kui sa kamast väga ei hooli, võiksid ikkagi tavalise mannavahu juurde jääda, muidu võid maitses pettuda…

Valmib nii (improviseerisin veidi kogustega ja sain tulemuseks kaks portsu päris mõnusat ja õhulist kreemi, aga teile annan originaalkogused, saate siis ise arvestada):

Kümnele:

• 75 g mannat
• 100 g suhkrut
• 250 ml jõhvikamahla
• 50 g kamajahu
• 750 ml vett
• serveerimiseks jõhvikaid, piima või jõhvikamoosi

# Kuumuta mahl, suhkur ja vesi keemiseni. Vispelda keevasse vedeliku peene joana kamajahu ja manna. Sega hoolikalt, et tükke ei jääks.

# Kuumuta 6-8 minutit madalal kuumusel. Jahuta ning vahusta.

# Serveeri vastavalt maitsele kas värskete jõhvikate, jõhvikamoosi või piimaga. Kreemile võib peale riputada ka veidi kaneeli.

Mitu tundi köögis rahmeldamist päädis pooletunnise toidu nautlemisega, taustaks Kivirähu ja Juure kommentaarid presidendi vastuvõtu ülekandele, mis kohati üsna ropuks kätte kippusid. Kuigi olen kodust kaugel, siis koduseid toite valmistades-süües tundub, et Eesti ümbritseb mind kõikjal: tähistan Eesti pühi, teen Eesti toite, räägin Eesti keelt, kuulan Eesti raadiot.  Mõnus on olla eestlane.

Munavalgerull

Vaniljekreemi ehk custardi tegemisest jäi üle 4 munavalget. Mida teha? Üks Eesti Naise retseptilisa, mis mul parasjagu käepärast oli, pakkus päris huvitava lahenduse: munavalgerull. Peaaegu nagu rullbiskviit, aga taigen koosneb ainult munavalgest, tärklisest, suhkrust ja sidrunimahlast. Täitsa põnev retsept ja äärmiselt lihtne valmistada. Tee nii:

4 munavalget

1 dl suhkrut

poole sidruni mahl

1 spl tärklist (kasutasin maisijahu)

meelepärast moosi (mina kasutasin aprikoosimoosi)

2 dl vahukoort

1 tl vanillisuhkrut

soovi korral kaneelsuhkrut ja röstitud mandlilaaste või hakitud pähkleid

 

# Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Lisa sidrunimahl ja tärklis ning sega õrnalt läbi.

# Määri segu ühtlaselt küpsetuspaberile. Arvesta sellega, et taigen kerkib veidi, seega ära määri väga paksu kihti. Küpseta 175 C kraadi juures 15 minutit. 

# Aseta lauale küpsetuspaber (sama suur, kui taigen, mis ahju panid) ning puista see üle kaneelisuhkru ning mandlilaastude või hakitud pähklitega (mina kasutasin mõlemat). Kummuta küpsenud munavalge ettevaatlikult sinna peale (minu arvateks on selleks vaja kahte inimest, üksi võib taigen katki minna). 

# Lase jahtuda just niikaua, kuni vahustad vahukoore suhkruga. Määri küpsetisele moos ja seejärel vahukoor. Rulli õrnalt tihedalt kokku ja aseta külmikusse ootele (parima tulemuse saad, kui lased rullil ca 6 tundi maitsestuda, siis on ta korralikult tahkunud). 

Tulemuseks on õhuline rullbiskviit, natuke isegi vahukommi-laadne, aga samal ajal hästi kerge. Kaneelisuhkur on minu meelest väga vajalik, sest annab rullile vajaliku teravuse (võid ka kasutada teravamat-hapukamat moosi, aga midagi tugevamaitselist peaksid lisama, vastasel juhul võid maitseelamuses pettuda).

 

 

Pildid on kahjuks väga kehvad ja ei näita eriti, kui ilusa magustoiduga tegelikult tegemist on. Aga julgen kinnitada, et kui pakute seda oma külalistele, saate kindlasti ainult positiivseid kommentaare, nii välimuse kui ka maitse kohta. 

Mida teha mitte enam nii värskete saiaviiludega?

Eks ikka juhtub, et sai jääb kappi seisma. Ja kahju on ju raisku lasta ja ära visata…vanast saiast saab edukalt teha igasuguseid saiavorme, nii soolaseid kui ka magusaid (vaata erinevaid retsepte siit). Viimati Sainsbury’s toitu ostmas käies leidsin sealt väikeseid huvitavaid retseptikaarte, millest üks tutvustas ka banaani-saiavormi. See sobis tänaseks hommikusöögiks suurepäraselt, sest sai oli just sellises staadiumis, et päris värske enam mitte, aga ära visata ka veel ei raatsinud. Põhimõtteliselt on retsepti jaoks vaja banaani, saia, maasikamoosi ning muna-vanillikastet (custard). Kaart soovitas kasutada Sainsbury custard‘i pulbrit, aga mina otsustasin ise selle kreemi valmis teha. Annan retsepti ka teile.

Saiavormi jaoks:

Saiaviile 

Maasikamoosi

Banaan(id)

 

# Määri saiaviilud moosiga ning aseta küpsetusvormi (moosine osa peal) nii, et viilude servad jääksid üles (st ära lao viile vormi põhja üksteise kõrvale – vaata pildilt, see annab aimu).

# Viiluta banaan(id) ning aseta moosisaiade peale. 

# Seejärel valmista kreem. Kreemi jaoks (retsept pärit siit, saab 570 ml) läheb vaja:

570 ml piima

55 ml kohvikoort

1 tl vaniljesuhkrut

4 munakollast

4 spl tuhksuhkrut

2 tl maisijahu

 

# Kalla piim, kreem ja vaniljesuhkur potti ja kuumuta keemiseni. Eemalda pliidilt. 

# Sega munakollased tuhksuhkru ja maisijahuga. 

# Kalla kuum piim segatud munakollastele (pidevalt vispeldades), kalla kreem tagasi potti ja kuumuta madal kuumusel nii kaua, kuni kreem pakseneb. 

# Kalla kreem küpsetusvormi saiaviilude peale ning küpseta vormi 170-kraadises C ahjus 20-25 minutit. Serveeri soojalt. 

# Järelejäänud kreem kalla kaussi ja kata koheselt toidukilega (et kreemi peale ‘nahka’ ei tekiks). Võid serveerida puuviljasalati, šokolaadikoogi või muu maiusega, nii soojalt kui külmalt.

Iseenesest oli see huvitav ja üsna maitsev, aga soovitaksin vaadata mõndasid nami-nami retsepte ja koostisainetega natuke varieerida. Kindlasti võiks lisada rosinaid või õunatükke või midagi muud krõmpsuvat, et vorm parema tekstuuriga oleks (saiaviilud ja banaan lähevad ahjus üsna pehmeks). Kõige suurem miinus on serveerimine, sest I) see vorm ei näe visuaalselt kõige parem välja ning II) sellest on raske ilusaid tükke lõigata, mis küpsetusvormist taldrikule tõstes ära ei laguneks. 

Kruumküpsised (?)

Eesti keeles on päris keeruline Uljate Küpsetajate väljakutseid nimetada. Jaanuaris pidme tegema tuile’sid ja mul oli tükk tegemist, et leida, kuidas eestlaseid neid õhukesi krõbedaid küpsiseid kutsuvad. Maire Suitsu on välja mõelnud termini kruumküpsised, mida isegi siinkohal kasutan. Tema sõnul võib neid õhukesi küpsiseid ka laastudeks kutsuda. Kas keegi teab veel mingeid variante?

Igal juhul tundus, et seekordne väljakutse on eelmisesega võrreldes köömes. Isegi retsept oli ainult 1 lehekülg (detsembrikuine French Yule Log, mille retsept oli 18 lehekülge, õnnestus mul täielikult ära soperdada), seega olin täiesti positiivselt meelestatud. Midagi läks ikkagi nässu, sest minu kruumküpsised tulid veidi liiga biskviitküpsiste moodi, krõmpsumisest oli asi kaugel. Ju ma siis tegin liiga tummise taigna. Ei vea mul nende Uljate Küpsetajate väljakutsetega…iseenesest on mõte väga hea ja sellised õrnad krõmpsuvad hõrgutised annavad magustoitudele kindlasti väga palju juurde. Nende valmistamine ei ole samuti mingi eriline teadus, tuleb lihtsalt kogused õigeks saada ja võimalikult õhukesed küpsised vormida. Aga proovige ise:

65 g pehmet võid

60 g tuhksuhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

2 suurt munavalget

65 g jahu

1 supilusikatäis magustamata kakaopulbrit või sobivat toiduvärvi

 

# Vahusta pehme või suhkruga, lisa pehmeks vahuks klopitud munavalged ja jahu, sega ühtlaseks taignaks.

# Pane ahi sooja 180°-le. Joonista papile ringid, liblikad või muud kujutised, lõika kujund välja ning kasuta papitükki vormina (võid kasutada ka piparkoogivorme). Vaata pilte kruumküpsiste vormimisest siit.

# Pane tainas kaanega karpi ning aseta 30 minutiks külmkappi.

# Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ning määri taigen vormide abil võimalikult õhukese kihina paberile.

# Kui on rohkem tahtmist mässata, siis kasuta väikest osa taignast ka kaunistamiseks: aseta 2-4 spl taigent eraldi kaussi, lisa sinna kakaopulber ning sega korralikult läbi. Tordipritsi abil tee pruunist taignast küpsetuspaberile juba valmis küpsisekujutistele täpikesi/triibukesi. 

# Küpseta kuumas ahjus 5-10 minutit; nii kaua, kuni küpsetiste servad muutuvad pruunikaks (keskelt võib küpsis veel peaaegu valge olla, ja peabki olema, muidu on raske küpsist vormida).

# Ava ahjuuks ning tõmba ahjuplaat välja vaid sedavõrd, et saad esimese küpsise laia noa abil küpsetuspaberi küljest lahti lõigata. Seejärel vormi sobivaks kujutiseks. Ja nii kõikide küpsistega. Tegutseda tuleb kiiresti!

Serveerida võib neid maitsvaid küpsiseid nii jäätise, sorbee kui ka igasuguste vahtudega. Mina kaunistasin kruumküpsistega banaani-karamelli magustoidu (retsept pärit Marcus Wareing’i kokaraamatust).

 

Jagub kuuele:

80 g tuhksuhkrut

2 küpset banaani, kooritud ja püreestatud

200 ml piima

375 ml vahukoort

5 munakollast

4 želatiinilehte

25 ml tumedat rummi

Serveerimiseks vaniljejäätist ja tumedat šokolaadi (mina kasutasin šokolaadijäätist)

 

# Kuumuta pott tuliseks, kalla sinna suhkur ja jaota ühtlaselt poti põhjale. Kuumuta seni, kuni suhkur karamellistub (aga jälgi pidevalt, et karamell ei kõrbeks). 

# Enne kui karamell tumeneb, kalla potti banaanipüree, sega ühtaseks. Seejärel kalla sisse ka piim ja 75 ml koort. Kuumuta segu madalal tulel niikaua, kuni see on pakseneb ja vala potist kaussi jahtuma. 

# Leota želatiinileheti külmas vees, pigista liigne vesi välja ning seejärel kalla banaanisegusse (mis peaks veel endiselt tuline olema). Lisa ka rumm ning sega läbi. Kata segu majapidamiskilega (nii, et see kataks segu pinda ja takistaks kile tekkimist segu pinnale) ja pane külma jahtuma. 

# Kui banaanisegu on jahtunud, vispelda see ühtlaseks seguks. Vahusta ülejäänud vahukoor ning lisa ettevaatlikult banaaninsegule. Jaga magustoit kuue klaasi vahel ning pane külma tarduma. 

# Serveerimisel tõsta igale magustoidule lusikatäis jäätist ning nirista peale sulatatud šokolaadi. Kõige peale aseta kruumküpsis. Väga armas ning maitsev magustoit ongi valmis. 

Suussulav šokolaadikook

Ükski magusasõber ei saa ükskõikseks jääda, kui vaatab seda lehekülge. Selle koogi retsept mõlkus mul meeles juba pikemat aega, aga ei olnud kunagi piisavalt aega seda valmistada. Puhkuse ajal otsustasin ära proovida ja mul ei tulnud pettuda. Ja lõppkokkuvõttes ei nõua selle koogi tegemine NII palju aega ja vaeva, kui algul arvasin. Väga maitsev suutäis kolmekäigulise õhtusöögi lõpetuseks.

Et minu kook valmis ainult kahele inimesele, vähendasin originaalretseptis välja toodud koguseid, kuid kook sai sellegipoolest väga hea.

Kasutasin tavalist keeksivormi, millega küpsetasin eraldi kaks põhja, lasin neil jahtuda ning kuna üks põhi tuli teisest veidi paksem, lõikasin selle omakorda kaheks – et tuleks kolmekihiline kook. Kui teed kooki suuremale seltskonnale, siis korruta kogused kahega ja kasuta koogi tegemisel ümmargust vormi.

• 90 g mõrušokolaadi
• 2 spl kakaopulbrit
• 0.75 dl keevat vett
• 2 dl jahu
• 1.5 tl küpsetuspulbrit
• näpuotsatäis soola
• 120 g toasooja võid
• 1.25 dl suhkrut
• 2 muna
• 2 tl vaniljesuhkrut
• 1 dl piima

# Tükelda šokolaad, pane see ühte kaussi kakaopulbriga ning kalla üle keeva veega. Sega, kuni šokolaad on sulanud ning pane kõrvale jahtuma.

# Mikserda või suhkruga kohevaks vahuks, pidevalt mikserdades lisa ükshaaval munad ja vaniljesuhkur. Kalla või-munasegu kaussi sulatatud šokolaadi-kakaosegu ning sega ühtlaseks.

# Sega teises kausis jahu, küpsetuspulber ja sool, aseta kõrvale.

# Lisa šokolaadi-kakaosegule vaheldumisi eelnevalt segatud kuivainete segu (jahu, küpsetuspulber, sool) ja piim, alustades ja lõpetades jahuga (st. kõigepealt lisa veidike jahusegu ja sega läbi; kalla veidike piima ja sega läbi; siis jälle jahusegu jne).

# Lõpuks sega kogu tainas korralikult läbi ja jaga kaheks. Kui sul on käepärast kaks koogivormi, siis kalla tainas kohe kahte vormi ja küpseta mõlemad põhjad korraga 180-kraadises ahjus ca 30-40 minutit. Minul on ainult üks vorm ja väike ahi, seega tegin põhjad eraldi. Kui mõlemad põhjad on valmis, jäta need jahtuma ning valmista šokolaadi-võikreem.

• 100 g mõrušokolaadi
• 2 dl hapukoort
• 90 g toasooja võid
• 2 dl tuhksuhkrut
• veerand tl soola
• 2 tl vaniljesuhkrut

# Sulata šokolaad ning jahuta.

# Lisa jahtunud sulatatud šokolaadile hapukoor, tuhksuhkur, sool, vaniljesuhkur ning tükkideks lõigatud pehme või. Mikserda segu ühtlaseks, vajadusel lisa tuhksuhkrut. Kreem tuli üsna vedel, mistõttu lasin sellel tunnikese seista ja pakseneda ning alles siis hakkasin koogipõhjasid sellega töötlema.

Nagu öeldud, tuli minul kolm põhja, sest üks koogikiht tuli teisest paksem (ilmselt ei olnud mu silm taina kaheks jagamisel nii täpne). Iga kihi vahele panin šokolaadi-võikreemi ning üritasin ka koogi küljed kreemiga üle käia. Koogi peale riputasin jahvatatud pähkleid, aga sinna sobib lisada ka riivitud šokolaadi või marju.

Serveerisin koogitüki maasikate ning vaniljekastmega, mille retsept on järgmine:

# Sega kokku 1 spl maisitärklist, 1 dl vahukoort ning 2 spl vett.

# Kuumuta veidi ja lisa 1 tl vaniljesuhkrut, 1 tl võid ning 1 tl jahu. Kuumuta veel veidi ja oligi valmis.

Ja maitse oli…taevalik! Pehme, šokolaadine, kreemjas…Tõesti maitsev kook, loomulikult üsna rammus, aga viib keele alla – kogu see mässamine tasus kuhjaga ära. Tõeline pidupäevakook!