Hiina köögist

Lõpuks ometi on mul ligipääs wordrpessile! Kolisime septembris Pekingisse ning teadagi on siinsed internetikasutamise reeglid veidi karmimad…aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja siin ma nüüd siis olen, peale mitmekuist pausi. Euroopa söögi ja kommetega harjununa oli esialgne sisselamine Hiinasse üsna valuline, kodus on meil ainult kahe auguga gaasipliit ning mikrolaineahi (ei mingit küpsetusahju, seega ei mingeid koogikesi ega ahjukartuleid…) ning loomulikult kasutame söömisel ainult pulki (isegi, kui mõnikord hommikuks pannkooke või praemuna sööme). Igapäevane menüü on üsna ühekülnge – riis kanaga, nuudlid kanga, pelmeenid, jälle riis kanaga, sekka sealiha ja erinevaid nuudlisuppe. Aga üritan usinamalt uusi toite katsetada, nüüd ju ka põhjust, sest saan edukalt välja kukkunud roogasid ka teiega jagada. Nii et… kööki tegutsema, mis muud!

 

Suveaeg… (!)

Isegi Londonisse on suvi jõudnud, can you believe it? Niisiis. Õppeaasta on jõudnud lõpukorrale. ‘Ainult’ lõputöö veel vaja kirjutada, siis olen õppimisega ühel pool. Oli päris meeleolukas aasta. Söögitegemise suhtes mitte nii väga, sest ausalt öeldes oli väga vähe aega põnevaid retsepte katsetada. Aga mis siis ikka, seda enam olen praegu rohkem valmis katsetama.

Ja pealegi, õppisin siin olles palju muud kasulikku. Rahvusringhäälingu olemust ja raadiolainete regulatsiooni ning telekommunikatsiooni poliitikaid. Kõlab keeruliselt aga tegelikult on väga lihtne ja arusaadav. Ja huvitav! Aga olgu. See siin on ikkagi toidublogi. Ja kuna mul midagi paremat teiega jagada ei ole, siis jutustan lihtsalt, kuidas me täna 30-kraadises kuumuses tagaaias kartuleid ja vorste grillisime. 

Ma ei ole kindel, kuidas meie naabrid grillimisse suhtuvad – siiani ei ole ma veel näinud neist ühtegi väljas ei päevitamas ega veelvähem grillimas, seega…võibolla siinmaal ei olegi see kombeks. Aga kahju on  ju ilusat päikeselist ilma raisku lasta…Kui keegi oleks midagi öelnudki, oleks me ta lahkesti grillipeole kutsunud. Jagatud rõõm on ju poole suurem.

Grillisime Eestist kaasa toodud vorste ja kartuleid. Iseenesest lihtne ja lollikindel. Ja oi kui maitsev! Mässi kartulid fooliumisse ning aseta need hõõguvatele sütetele enne, kui vorstid grillile asetad (nii 10 min varem, siis saavad vorstid ja kartulid üheaegselt valmis). Kartulid on valmis siis, kui see kahvliga torgates pehme tundub (st kahvel läbib kartuli kergesti, ilma ‘pingutamata’). Võta kartulid süte keskelt, eemalda hõbepaber, tee peale torkehaav ning pigista kartuleid veidi, et küpsenud ‘pehmemat ja maitsvamat osa’ paremini kätte saada oleks võimalik. Määri kartulitele ka veidi võid või toorjuustu ning riputa peale ka natuke parmesani. Soola ka muidugi. Ning söö ja naudi! 

Õhtusöögi lõpetuseks oleksid äärmiselt hästi sobinud värsked maasikad, just sellised, mida ma eelmisel nädalal koduaiast noppisin, sellised punased, värske ja magusa maitsega. Lähengi homme turule maasikajahile. Aga ega selliseid ‘kodumaasika’ maitsega punaseid hõrgutisi siit vist leida ei õnnestu…

Eksamid

Söögitegemisel on järgmiseks kaheks kuuks kriips peal. Õpin ja valmistun eksamiteks. Loodetavasti läheb kõik hästi.

Londonis sajab lund!

Lumememme ehitamine on paras nikerdamine. Aeganõudev ja väsitav. Aga äärmiselt vahva. Lumememme ehitamine Londonis on aga privileeg ja unikaalne sündmus. Lumine London on tore. Loodan ainult, et normaalne transpordiühendus ja tavapärane Londoni kiire elurütm taastub homme; isegi juhul, kui ilmastikuolud ei muutu. See on ju kõigest lumi, mis alla sadas!!

                                                    

Uuel aastal uue hooga?

Ilma pudelita ei tohi enam head uut soovida, seega hoian selle koha pealt suu kinni. Tahtsin hoopis tänada neid, kes järjekindlalt on siin lehel käinud, nii vanu postitusi lugemas kuid tõenäoliselt ka uute retseptide lootuses. Tuleb taaskord tõdeda, et ever since kui ma kooli tagasi läksin, on blogi tõesti soiku jäänud. Mnjah. Süüa teen küll endiselt edasi, katsetan ka uusi retsepte, aga selle asemel, et nendest blogis kirjutada, pean aega veetma esseesid ja muid pabereid kirjutades. Ja pealegi läks fotokas ka katki, nii et enam ei õnnestu mul oma hõrgutistest pilti ka teha…Noh, tihtipeale ei saa mu kulinaarseid saavutusi hõrgutisteks nimetadagi. Võtame kasvõi viimase Uljate Küpsetajate väljakutse, mis mul õnnestus täielikult ära soperdada. Mõtlesin, et pakun kodustele jõuluõhtul midagi täiesti erilist. Aga no ei tulnud välja. Ei julgenud seda siia ülessegi panna, lausa piinlik. Kolm päeva küpsetamist ja mässamist ja lõpptulemus oli siis see, et ainult vanaema sõi ja kiitis (tal vist oli minust lihtsalt kahju). Jumal tänatud, et mul oli tagavaramagustoit olemas.Eks see kipub nii minema, et toidu maitse on pöördvõrtdelises sõltvuses selle tegemiseks kulutatud ajaga. See porgandikook näiteks, mille ma veerand tunniga kokku segasin ja ahju viskasin, pälvis ainult kiidusõnu. 

Vaadake ise, see pilt siin all vasakul – kas see siin tundub isuäratav? Pigem isu peletaja. Tegelik lõpptulemus väljakutse korraldaja lehelt on siin samas kõrval. Ei anna eriti võrrelda…

                     

Aga muidu möödus jõuluvaheaeg kenasti. Kapsad, verivorstid, ema tehtud sült ja marineeritud liha, pohlamoos, marineeritud kõrvitsad – kõigest sellest ja veel paljust muust võis ju end lõhki süüa. Eesti jõulutoidud on ikkagi üle kõige!

Jõuluvana oli sel aastal üsna lahke. Sain palju head-paremat, muuhulgas ka kaks kokaraamatut (jess!). Mõlemad täiesti erinevad, aga ääretult põnevad. Armas “Vanaemade kokaraamat” õpetab mulgiputru ja marineeritud õunu tegema ning elegantne Gordon Ramsay tutvustab enda teoses veidi keerulisemaid retsepte. Usun, et saan nendegagi hakkama. Proovisin oma arvutiga need raamatud ka fikseerida, aga millegipärast jäid pildile tagurpidi…minu mõistus ei suutnud neid õigeks pöörata, aga ilma nendeta postitust ei raatsinud üles panna, nii et ärge pahandage. 

              

Eelmisel nädalal hakkasin jälgima BBC saadet MasterChef, kus amatöörkokkadele antakse võimalus alustada uut karjääri superkokana. Ja seda vaadates olen aru saanud, et olen kokakunsti alal alles üsna algaja. Arvasin, et tean nii mõndagi, aga ei. Ma ei oska veel näiteks kala keeta, ma kahtlen, et ma suudaksin tunni ajaga komponeerida suvalistest ette antud koostisainetest õige tasakaalu ning tekstuuriga toidu ning kindlasti kukuskin ma läbi toiduainete tundmise vooru (andke andeks, aga ma tõesti näiteks ei tea, mis vahe on kanamunal ja pardimunal). Aga jah. Õppida on veel palju, ja see mulle söögitegemise juures meeldibki.

Proovisin Gordoni raamatust juba mitut retsepti, kõik õnnestusid üsna hästi. Lähiajal üritan neid ka teiega jagada.