Pasta!

Viimased kaks päeva oleme Hiina toidule selja keeranud ja nautinud Euroopa toidu maitseid, aroome ja tekstuure (ja kaloreid), ning toidu kõrvale limpsinud Prantsuse punast veini. Külastasime ühte Pekingi suurimat ‘välismaalastele’ mõeldud kauplust, mis müüb Euroopa tooteid (tõsi küll, ligi 100% juurdehindlusega). Sellele vaatamata varusime koju erinevaid pastasorte ja juustu ning salaamit ja Earl Gray teed ja võid ja veel sada muud asja. Uskuge mind, kui olete kaks kuud ilma Euroopa toiduta veetnud ja satute poodi, mille letid on pungil täis ‘koduseid’ toiduaineid, siis võib ennast lausa lolliks osta. Soomlasest sõbrannal oli parasjagu ka sünnipäev ning tegime ta maailma kõige õnnelikumaks, kui viisime talle näkileiba ning ühe pudeli Finlandiat.

Aga nüüd pasta juurde. Mingit konkreetset retsepti meil ees ei olnud, tegime käpäraste toidu- ja maitseainetega, aga sellegipoolest oli taevalik tunne üle tüki aja jälle pastat süüa ja veini juua. Pidime koju isegi kaks kahvlit ja veiniklaasi ostma. Nagu piltidelt näha, on meie uued klaasid ultramoodsa krussis jalaga – paraku ainukesed ‘paarilisega’ klaasid, mida kohalikul turul müüdi.

Esimesel õhtul oli menüüs peekoni-seene pasta, mille J algusest lõpuni ise valmis tegi.

• ca 200 g pennesid
• 100 g suitsupeekoni viile, ribadeks lõigatud
• 100 ml köögikoort (vahukoort)
• 1 väiksem sibul, hakitud
• 1 küüslauguküün, purustatud
• 4-5 suuremat šampinjoni, viilutatud
• soola ja pipart
• oliiviõli
• võid

# Kuumuta paksupõhjalises potis  (võib ka wok-pannil) või, lisa hakitud peekon ja prae pruuniks.

# Eemalda peekon pannilt ja tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. Soovi korral eemalda potist üleliigne rasv, natuke jäta sibulate-küüslaugu praadimiseks alles. Pane pott tagasi pliidile (vahepeal ära veega üle loputa, peekoni praadimisest pannile jäänud tükikesed annavad kastmele mõnusa suitsuse maitse).

# Prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks, lisa potti seened ning prae veel mõned minutid.

# Seejärel kalla potti koor, lisa maitse järgi soola ja pipart, kuumuta madal kuumusel vahepeal segades mõned minutit, et kaste pakseneks. Lisa potti peekonitükid.

# Vahepeal keeda soolaga maitsestatud vees penned al denteks, kurna, tilguta peale veidi oliiviõli ja sega, et pasta üksteise külge ei kleepuks ning lisa peekoni-seenekastmele. Sega läbi ja serveeri kohe.

Teine oli minu enda üllitis, sisaldas samuti suitsupeekonit ja seeni, aga lisaks veel värskeid tomateid ja basiilikut, ning pennede asemel kasutasin spagette. Tsutike Parmesani juustu oleks muidugi mõlemale roale veel viimase lihvi andnud, aga oma suures ostuhulluses ei raatsinud seda ostukorvi panna. Eks järgmisel korral siis, pastat on veel alles

• ca 200 g spagette
• 2 suuremat tomatit, kuubikuteks lõigatud
• 100 g suitsupeekonit, ribadeks lõigatud
• 3-4 šampinjoni, viilutatud
• 1 väiksem sibul, hakitud
• 2 küüslauguküünt, purustatud
• kuivatatud (või värsket) basiilikut
• pool sealihapuljongi kuubikut
• soola ja pipart
• oliiviõli
• võid
• soovi korral veidi punast veini

# Algus sarnane eelmisele roale: kuumuta paksupõhjalises potis  (võib ka wok-pannil) või, lisa hakitud peekon ja prae pruuniks.

# Eemalda peekon pannilt ja tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. Soovi korral eemalda potist üleliigne rasv, natuke jäta sibulate-küüslaugu praadimiseks alles. Pane pott tagasi pliidile (vahepeal ära veega üle loputa, peekoni praadimisest pannile jäänud tükikesed annavad kastmele mõnusa suitsuse maitse).

# Prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks, lisa potti seened ning prae veel mõned minutid.

# Lisa potti tomatitükid, puljongikuubik, maitse järgi soola, pipart ja basiilikut, keera kuumus madalamaks ning hauta kaane all ca 15 minutit. Vahepeal sega ja purusta tomateid, et tekiks kergelt püreejas konsistents. Kui mul oleks siin blender, oleksin valmis kastme isegi püreestanud.

# Lisa kastmele peekon ning soovi korral veidi veini, kuumuta veel veidi ja ongi valmis. Hoia spagettide valmimiseni kaane all.

# Keeda spagetid soolaga maitsestatud vees al denteks, kurna, sega läbi tilgakese oliiviõliga ning serveeri koos kastmega.

Ah jaa, ja kogused on kahele, mõlemas retseptis. Kõrvale paku punast veini ja mingit head Itaaliapärast saia, magustoidukst mingi õhuline mousse või midagi muud kergemat. Ja siis trenni kaloreid kulutama…

Esimesed Hiina toidu katsetused

Loomulikult teen ma siin pea iga päev süüa, aga pigem mingisugust lihtsat wok-rooga või juurviljasuppi ning eriti näpuga retseptides järge ei aja. Nüüd lõpuks otsustasin siis katsetada mingisugust Hiina retsepti ja serveerisin õhtusöögiks tšillipipra sealiha stir-fry.

See oli mu esimene liha friteerimise katsetus, ja alguses pelgasin veidi, pritsivat õli jne, meil on siin ju suure lahtise leegiga gaasipliit…aga nälg ja uudishimu sai hirmust võitu, ja ongi parem, sest nüüd ma tean, et friteerimist karta ei tasu.

Nüüd maitsest – täitsa Hiina toidu moodi! Ainult soola oli vähe, õigemini ei olnud üldse. Retsepti järgi ei pidanud lisama, ja mina kohusetundlikult nii ka tegin. Tšilli andis mõnusat vürtsi ja pani suu õhkama, aga järelmaitse oli selline…natuke mage.

Ja veel – rohkem kastet oleks tahtnud! Proovin järgmine kord lisada rohkem kastme koostisosi (ja lisada ka maisitärklisega segatud vett). Sellisel juhul peaks vist liha ka veidi kauem õlis friteerima, et taigen liha ümber ‘kõvemaks’ muutuks (vältimaks seda, et friteeritud liha taigen kastmes pehmeks ‘liguneks’). Kui järgi proovin, annan teada.

• 500ml õli friteerimiseks (kasutasin taimeõli)
• 2 tl seesamiõli
• 3 spl maisitärklist
• 1 lahtiklopitud muna
• soovitatavalt veidi soola, 0.5-1 tl näiteks
• 250g seafileed (kuubikuteks lõigatud)
• 2 spl oliiviõli
• 1 punane paprika (kuubikuteks lõigatud)
• 1 tl tšillipipart või tšillihelbeid
• 2 spl sojakastet
• 2 spl mett
• Serveerimiseks riisi või nuudleid

# Kuumuta õli paksupõhjalises potis (katseta riivsaiaga – viska paar tera potti, kui hakkab särisema, on õige temperatuur saavutatud).

# Valmista taigen – sega omavahel seesamiõli, maisitärklis, muna (ning lisa ka veidi soola, kui soovid/julged).

# Kasta sealihatükid taignasse ning tõsta siis õli sisse, friteeri ca 4 minutit.

# Tõsta friteeritud lihatükid majapidamispaberile ning tupsuta kuivaks.

# Kuumuta wok-pannil oliiviõli, lisa paprika ja tšilli ning prae 3 minutit pidevalt segads. Seejärel lisa pannile sojakaste, mesi ja kõige lõpuks ka sealiha. Prae rooga veel ca 1 minut, ning serveeri.

# Paku kõrvale riisi või nuudleid. Mina tegin lisaks ka lihtsa roa lillkapsast ja brokkolist, praadides neid wok-pannil oliiviõlis paar-kolm minutit, lisades poole praadimise ajal pannile natuke maisitärklisega segatud vett, seesamiõli ning austrikastet.

Päev hiljem proovisin veel üht Hiina retsepti, millel nimeks kleepuv sidrunikana. Mulle endale igasugused tsitruselised toidud väga maitsevad ning see retsept tundus seepärast eriti isuäratav. Ja ma ei pidanud pettuma – toit sai väga maitsev, selline väga mõnusa sidrunise järelmaitsega, natuke hapukas, aga samas magus; erilised plusspunktid annaks ilusa värvilise väljanägemise eest.

Aga J kurtis, et olevat liiga hapu ja et kas seda va sidrunit ikka liiga palju ei saanud. No ma ei tea, tegin kõik retsepti järgi ja BBC lehel just kõik kaebavad, et ‘väga hea toit, aga sidrunit liiga vähe, järgmine kord panen rohkem sidrunimahla’ või et ‘kui ainult rohkem sidrunimahla paneks, siis saaks õige maitsega’ jne. Võta siis kinni…ju need Hiina sidrunid on veidi vängemad, ma ka ei tea. Aga võib-olla J lihtsalt ei ole sidrunifänn – mäletan, et talle ei istunud eriti ka see piparmündi-brokkoli pastaroog, mis samuti sidrunise järelmaitsega oli. Mulle igal juhul maitsesid mõlemad väga ja soovitan neid soojalt neile, kes tsitruselisi armastavad!

Pikka liugu ja õnne vabariigile!

Siinkandis muidugi on kelgutamisega lood kehvad. Aga vastlaid võib tähistada sellegipoolest! Kuklite isu oli nii suur, et võtsin nende otsast lõpuni küpsetamise sel aastal täielikult enda peale. Esimene katsetus! Natuke mässamist oli siinse kuivpärmiga (seda ju ei segata jahu sisse nagu eestimaist kuivpärmi, vaid peab enne taignasse lisamist vedelikus aktiveerima…äärmiselt oluline tähelepanek, mis mul alguses täitsa kahe silma vahele jäi…), aga lõppes kõik hästi.

Niisiis, kuklid. Algas see juba eile, kui taina valmis sõtkusin ja kerkima panin, et siis hommikul värsked kuklid valmis küpsetada. Tainas oli rätiku all nii 1 h “kerkinud” ja hakkasin end magama sättima. Mõtlesin, et igaks juhuks piilun, mis tainas teeb. Oli teine samas asendis, nagu ma ta sinna kaussi olin jätnud. Ei mingit kerkimist. Tuju läks täitsa ära ja ohates mõtlesin, et ega siis midagi, hakkan otsast peale. Oi kuidas ma ei viitsinud jahuga uuesti mässama hakata; just olin ju lõpetanud köögi puhtaksküürimise. Kõige rohkem tekitas mulle vastumeelt see, et oleksin pidanud uuesti kardemonikauni lahti kookima ja nende sisu purustama hakkama (ei ole siin jahvatatud kardemoni kuskilt veel leidnud). Äärmiselt tüütu tegevus!

J soovitas, et ma ei hakkaks täitsa algusest peale vaid et läheksin lihtsama vastupanu teed ja segaksin tainasse uue koguse pärmi. Naersin ta välja. Nii ju asjad ei käi! Aga siis uurisin veidi netis ja leidsin kuskilt sellise nõuande, et kui tainas ei kerki, võib äärmisel juhul tõesti uue pärmikoguse lisada (et segada ca 4 spl käesooja piima 1 tl kuivpärmiga; oodata, kuni pärm aktiviseerub ning sõtkuda see siis tainasse). Proovisin järgi ja läksin pöidlad pihus magama. Hommikul avastasin, et taigen oli tõepoolest kerkinud. Lausa kahekordistunud! Vormisin siis rõõmsalt kuklid valmis ja sättisin nad rätiku alla kerkima. Et protsessi kiirendada, soojendasin ahju ca 100 kraadini, lülitasin kuumuse välja ja torkasin kuklid koos katva rätikuga ahju.

Ega sellega asi ei lõppenud. 15 min pärast avastasin, et kuklid olid üheks “sulanud” – ahjuplaati kattis ühtlane tainakiht. Ühesõnaga, taigen oli liiga vedel. Ega’s midagi. Korjasin selle taina kokku, lisasin jahu ja sõtkusin senikaua, kuni see käe küljest lahti tuli. Ja siis vormisin uued kuklid ja panin uuesti ahju järelkerkima.

JA SIIS! 15 min pärast olid kuklid märkimisväärselt kerkinud! Jess! Lõpuks ometi! Määrisn kuklid munaga (kuigi ei soovita seda teha, kui tahad ilusaid heledaid kukleid saada); ootasin, kuni ahi 225 kraadini C soojeneb ning siis pistsin kuklid ahju. Lõppkokkuvõttes päris pikk ja vaevarikas protsess. Mitu asja läks küll aia taha, aga lõpptulemusega olin kogu valmimisprotsessi arvesse võttes üsna rahul. Vähemalt oli see hea trenn 2010 aasta vastlapäevaks.

Kasutasin Maire Suitsu vastlakuklite retsepti (aga see retsept on ka palju kiidusõnu pälvinud):

• 2,5 dl leiget piima
• 25 g presspärmi või 11 g kuivpärmi (1 spl)
• 1 muna
• 0,5 tl soola
• 1 dl suhkrut
• 1 tl jahvatatud kardemoni
• 7 dl nisujahu
• 100 g pehmet margariini
• määrimiseks 1 muna
• Täidiseks 2 dl vahustuvat rõõska koort vahustatuna 2 tl vanillisuhkruga

# Lahusta presspärm leiges piimas, kuivpärm sega jahu hulka. Klopi juurde esmalt muna, suhkur, sool ja kardemon, seejärel sõtku/sega väikeste portsjonide kaupa juurde jahu. Pehme rasvaine lisa sõtkumise lõppfaasis.

# Töötle tainas käte või köögikombaini tainakonksudega ühtlaseks ja siledaks ning käte ja kausi küljest lahtilöövaks. Raputa vähese jahuga üle ning lase rätiku all soojas kohas kahekordseks kerkida.

# Vormi väikesed kuklid, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud paadile, raputa jälle jahuga üle ja lase rätiku all uuesti kahekordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga (nagu öeldud, ei soovita) ja küpseta 225 °C juures ahju keskosas 10–12 minutit. Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa ära, pritsi alumistele pooltele kõvaks vahuks mikserdatud koort (soovi korral pane vahukoore alla ka martsipani või meelepärast moosi), tõsta kaanekesed uuesti peale. Riputa üle tuhksuhruga.

Kukkel hommikusöögilauas oli päris tore vaheldus. Proovisin ka uutmoodi kaerahelbeputru, segades valminud pudru sisse kuivatatud aprikoosi tükke ning rosinaid. Serveerimisel riputasin pudrule natuke kreeka pähkelid. Uskumatult maitsev!

Õhtusöök oli veelgi rahvuslikum (vabariigi aastapäev ju ikkagi!): hernesupp (kasutasin seajalgade asemel suitsuliha) ning grillitud sealihavardad herne-porgandi-sibulalisandi ja sinepikastmega. Pildid on arvuti kaameraga tehtud ja jube kehvad, tean isegi…Hernesupi pilt jäi lausa kole, seepärast ei hakanud seda üles panemagi.

Magustoiduks tegin jõhvikamaitselise kama-mannakreemi, mille retsepti sain Eesti Toidu kokaraamatust. Vahul oli üsna tugev kamane järelmaitse, mis mulle isiklikult meeldis. Kui sa kamast väga ei hooli, võiksid ikkagi tavalise mannavahu juurde jääda, muidu võid maitses pettuda…

Valmib nii (improviseerisin veidi kogustega ja sain tulemuseks kaks portsu päris mõnusat ja õhulist kreemi, aga teile annan originaalkogused, saate siis ise arvestada):

Kümnele:

• 75 g mannat
• 100 g suhkrut
• 250 ml jõhvikamahla
• 50 g kamajahu
• 750 ml vett
• serveerimiseks jõhvikaid, piima või jõhvikamoosi

# Kuumuta mahl, suhkur ja vesi keemiseni. Vispelda keevasse vedeliku peene joana kamajahu ja manna. Sega hoolikalt, et tükke ei jääks.

# Kuumuta 6-8 minutit madalal kuumusel. Jahuta ning vahusta.

# Serveeri vastavalt maitsele kas värskete jõhvikate, jõhvikamoosi või piimaga. Kreemile võib peale riputada ka veidi kaneeli.

Mitu tundi köögis rahmeldamist päädis pooletunnise toidu nautlemisega, taustaks Kivirähu ja Juure kommentaarid presidendi vastuvõtu ülekandele, mis kohati üsna ropuks kätte kippusid. Kuigi olen kodust kaugel, siis koduseid toite valmistades-süües tundub, et Eesti ümbritseb mind kõikjal: tähistan Eesti pühi, teen Eesti toite, räägin Eesti keelt, kuulan Eesti raadiot.  Mõnus on olla eestlane.

Sinihallitusjuustu sõpradele

Vahel ju võib veidi rammusamalt ka süüa, eksole. Eriti, kui pikk tööpäev selja taga ning lõunat ei ole jõudnud süüa. Siis tahaks just midagi sellist, mis ei nõua palju eeltööd (hakkimist, koorimist jne) ning mis lõhnaks isuäratavalt ja mis valmiks ahjus, nii et saaksin toidu küpsemise ajal jalad seinale lüüa. Ühel sellisel õhtul otsustasin ära kasutada ühe paki Gorgonzolat, mis oli juba pikemat aega kapis oma järjekorda oodanud. Brokkoli oli ka käpeärast, ja nii sündiski see maitsev vorm.

• 300 g hakitud brokkoliõisikuid
• 2 spl võid
• 2 spl jahu
• 200 g toorjuustu
• 100 g sinihallitusjuustu (kasutasin Gorgonzolat, maitse jäi üsna sinihallitusjuustune)
• 1 dl köögikoort (20%)
• 200 g peekoniviile või midagi muud lihalist (soovi korral)
• Pealeraputamiseks ca 3 spl riivsaia ning võitükke

# Keeda (soolaga maitsestatud vees) või auruta brokkoliõisikuid paar minutit, kuni nad on sinu maitse järgi pehmed. Kurna ning kuivata majapidamispaberiga. Kui eelistad krõmpsuvaid õisikuid, siis ära üldse keeda, ahjus muutuvad need niikuinii veidi pehmemaks.

# Sulata potis keskmisel kuumusel 2 spl võid. Sega sisse jahu. Lisa ka toorjuust, sinihallitusjuust ning köögikoor. Kuumuta paar minutit - niikaua kuni segu on ühtlane.

# Kalla juustusegusse brokkoliõisikud.

# Kui kasutad peekonit või mingit muud lihatoodet, pruunista liha pannil ning sega brokoli-juustusegu hulka.

# Kalla saadud segu võiga määritud vormi (mina kasutasin ovaalset 23 cm diameetriga vormi). Riputa peale riivsaia ning kõige peale aseta mõned väikesed võitükid.

# Küpseta vormi 180-kraadises ahjus ca 30 minutit. Enne serveerimist lase 10 minutit vormis jahtuda.

Serveerisin seda vormi omaette ilma mingisuguse lisandita, sest ausalt öeldes ei tahtnudki seda suurepärast sinihallitusjuustumaitset millegiga rikkuda. Oli maitsev küll, aga taldrikutele tõsta oli raske – vorm jäi selline veidi vedelapoolne. Nagu mingi hautis. Või supp. Seetõttu lisaksin järmgisel korral juustukreemile ka ühe lahtiklopitud muna.

Suvikõrvitsa paadikesed

Pigem siiski laevukesed. Eks suvikõrvitsat või siis ka pommut võib täita kõiksuguste maitsvate asjadega – hakklihaga ühtmoodi või teistmoodi, ka seentega. Variante on kindlasti veel. Mul oli kapis veidi Gorgonzolat ja pool maisikonservi ning üks suurem suvikõrvits…Õnneks leidsin ka nendele rakenduse nami-nami retsepti näol.

• 1 suvikõrvits (ca 20 cm pikkune)
• sidrunipipart
• 0.5 sl võid
• 1 väikem hakitud sibul
• 125 g külmutatud või konserveeritud maisi
• 1 purustatud küüslaugu küün
• 0.5 tl purustatud musta pipart
• 150 g sinihallitusjuustu
• 0.5 dl hakitud peterselli

# Kasta suvikõrvits umbes 3-5 minutiks keevasse vette, nõruta. Vajadusel koori (mina ei pidanud vajalikuks, sest olen koguaeg nooremaid suvikõrvitsaid koorega kasutanud) ja lõika pikuti pooleks.

# Uurista viljaliha lusikaga välja ja lõika kuubikuteks. Puista suvikõrvitsasse sidrunpipart (sellega ei tasuks koonerdada, mina panin üsna vähe ja suvkõrvits jäi veidi magedaks).

# Kuumuta potis või, lisa sibul, mais, küüslauk ja suvikõrvitsakuubikud. Kuumuta klaasjaks, aga ära pruunista.

# Maitsesta pipraga, lisa tükeldatud sinihallitusjuust ja petersell. Sega korralikult läbi.

# Täida suvikõrvitsapoolikud seguga. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni täidis on läbikuumenenud (ca 15 minutit). Serveeri omaette roana või mingi liha kõrvale. Parim variant oleks tõenäoliselt mingi grilliha või grillvorst.

Minul oli käepärast ainult väikesed sealihatükid, ning seetõttu tegin neist hoopis omaette kastme. Et sinihallitusjuustuga laevukesed tulevad üsna kanged, tahtsin kastme teha veidi pehmema ja tagasihoidlikuma maitsega:

# Praadisin sealihatükid koos tükeldatud sibulaga pannil pruuniks.

# Maitsestasin soola ja pipraga ning kallasin üle köögikoorega. Lõpus lisasin veel veidi sinepit.

Tugevamaitseline juustu-suvikõrvits sobis selle kastmega päris hästi kokku.