Porgandisupp lõhega

Muidugi ma eksisin, kui arvasin, et peale eksameid on mul rohkem aega blogimisega tegeleda, sest mul on ‘ainult’ lõputöö kirjutada. Aga sellegipoolest esitlen siinkohal üht maitsvat ja siidiselt kreemjat progandisupi retsepti, mille teeb eriti hõrguks lõhe, mis maitsestatud sidrunipipra ning tilliga. Nautige!

Jagub kahele:

• 5 suuremat porgandit, kooritud ja kuubikuteks hakitud
• 1 punane sibul, hakitud
• 1 purustatud küüslauguküün
• 1 spl võid
• soola ja pipart
• 50 ml valget veini
• 125 ml köögikoort
• 100 ml köögiviljapuljongit
• 125 g lõhet, maitsestatud oma soovi järgi (sidrunipipar, till, sool, pipar, sidrunimahl)

# Kuumuta või paksupõhjalises kastrulis ning lisa kastrulisse küüslauk ning sibul. Kuumuta klaasjaks.

# Lisa kastrulisse valge vein ning kuumuta senikaua kuni pool veinikoguest on aurustunud.

# Seejärel tõsta potti porgandikuubikud ning puljong, kuumuta keemiseni ning keeda suppi keskmisel kuumusel ligi 20 minutit (või senikaua kuni porgandid on pehmed).

# Püreesta segu blenderis, kalla tagasi potti ning lisa supile koor. Kuumuta keemiseni ning maitsesta soola ja pipraga.

# Vahepeal küpseta pannil valmis maitsestatud lõhetükk.

# Serveerimisel tõsta supi keskele praetud lõhetükid. Naudi!

Piparmündine hernesupp lõhega

Kõlab veidralt? Mulle tundus ka jube imelik, et mis mõttes sa sööd hernesuppi lõhega, ja kõige tipuks on see veel piparmündimaitseline. Aga pilt nägi nii isuäratav välja, et tahtsin järele proovida, millise supiga on tegu. Ja nagu eelmisest postitusest tuleb välja, on kala kasulik süüa vähemalt kord nädalas. See oli siis minu sellenädalane kalaportsjon. Olin lõhega tegelikult see nädal juba mässanud ka, sedakorda siis proovisin teha Imre Kose lõhesalatit puuviljadega. Ei tulnud välja väga maitsev, aga võibolla sellepärast, et kasutasin graavilõhe asemel külmsuitsulõhet…Imre vist karjub appi praegu…igal juhul, et esimene kalakatsetus sel nädalal metsa läks, proovisin uuesti.

Supi originaalretsept ütleb küll, et kogustest saab neljale, aga mina venitaks sealt küll maksimaalselt kolm portsu välja…no ok, lõhet jaguks neljale ilusasti, aga kui supikogus neljaks jaotada, siis jääb küll ainult väike torts taldriku põhja…ei tea. Võib-olla on mul lihtsalt suured taldrikud.

Ja seda ka veel, et võibolla tekib sul kiusatus maitsestada suppi puljongiga, no et oleks veidi tugevama maitsega. Ise plaanisin seda teha, aga õnneks jätsin tegemata. Piparmünt ja herned on võrratult hea kooslus ning puljong oma tugevusega oleks selle lihtsalt ära rikkunud.

500 g lõhefileed

400 g külmutatud rohelisi herneid

50 g võid

2 väiksemat sibulat

150 ml kuiva valget veini

soola

500 ml vett

peotäis hakitud piparmündilehti

2 sl oliiviõli

poole sidruni mahl

0,5 tl Santa Maria viie pipra segu  (või ka tavalist pipart)

veidi sidrunipipart

200 ml 35-protsendilist rõõska koort

 

# Sulata potis või, lisa herned ja hakitud sibul ning kuumuta mõni minut. Lisa valge vein ja hauta. Jahvata veskist soola. Kalla peale vesi ja keeda, kuni herned on pehmed.

# Püreesta saumikseriga ühtlaseks massiks. Lase saadud mass läbi sõela, lisa piparmünt ja sega veelkord mikseriga kuni tekkib kreemjas mass. Vajadusel lisa soola.

# Lõika lõhe neljaks tükiks, hõõru oliiviõli ja soolaga ning prae seni, kuni tekib pruun koorik. Pigista lõhele sidrunimahla, raputa peale pipart ja lase 190 kraadi juures 6 minutit küpseda.

# Keeda herne-piparmündimassi rõõsa koorega ja vala eelsoojendatud taldrikule. Serveeri vahukoorega.

Oh sa poiss, millised maitsed! See supp sobiks suurepäraselt mingisuguse õhtusöögi eelroaks, tõsiselt. Suurepärane retsept, et oma külalisi maitseelamuse võrra rikkamaks teha, ausalt ka!

Supp kotkasilmadele

Õigemini, nendele, kes tahavad kotkasilmi. See ju ammu teada-tuntud tõde, et porgandi söömine parandab silmanägemist. Lisaks olen kuskilt kuulnud, et kui iga päev kilode viisi seda kollast krõmpsuvat juurikat näost sisse ajada, siis muutud tõmmumaks ka. Hea nipp, kui elad Brüsselis, kus looduslikku päikest taevast just eriti tihti ei paista. No tegelt ega see hea asi ei ole, see oranžiks muutumine, pigem vast ei tasuks sellise asjaga eksperimenteerida.

Porgandit on hea süüa keedetult liha või kala kõrvale. Või supi sees kartuli ja muude juurviljadega. Või niisama toorelt näksida. Hiljuti proovisin ka teha porgandisuppi. Kasutasin oma armsaks saanud saumiksrit ja püreestasin potitäie keedetud porgandeid koos toorjuustuga ning lisasin meelepäraseid maitseaineid. Tuli selline magusapoolne supp. Sest porgandid olid niivõrd magusad. Aga täisa hea ja toitev. Ilusat värvi ka veel pealekauba

Pigem soovitan seda teha väikestel peredel, nii kahe-kolmeliikmelistel. Sest supitegu on üsna aeganõudev – kõigepealt tuleb koorida ja puhastada üksjagu porgandeid ja siis keeta neid vähemalt pool tundi, et nad ikka päris pehmed oleksid. Minul kulus kahe portsu tegemiseks ca 400 g porgandeid – üsna suur kogus ju – vaatasin küll alguses, et oh, nüüd teen kohe mitmeks päevaks, aga kui kogu see porgandikogus püreeks muutuks ja poole väiksemaks kahanes, siis oli üldse hea, et ma sellest kaks taldrikutäit välja sain võluda. Tundus, nagu porgandipoisid aurustusid kuskile. Ausalt ka. Või oli potis auk. Seega võtan supiteo uuesti ette, kui palju aega on, sest kiirel arigipäevaõhtul ei lase tühi kõht oodata koorimise ja keetmise järele…

# Koori ja puhasta porgandid ning aseta potti, kalla üle kanapuljongiga ning keeda senikaua, kuni porgand on täiesti pehme. Minul võttis see aega ca pool tundi ning vahepeal pidin sortsuhaaval puljongit lisama, et kõik porgandid ikka kaetud oleksid.

# Kui porgandid on pehmed, siis võta pott tulelt, lisa sinna paar lusikatäit toorjuustu ning püreesta kõik ühtlaseks. Kui tundub, et supp tuleb väga pudrune, lisa veel kuuma kanapuljongit. Maitsesta pipra ning koriandriga, serveeri kohe. Soola pole vaja lisada, sest puljong annab ise üldjuhul vajaliku soolakoguse kätte.

Ei väsi kiitmast, et selle supi suvine värv meeldis mulle üle kõige. Maitsel polnud kah viga – kartsin, et tuleb liiga beebitoidu-laadne, aga ei, hoopiski mitte. Pigem ikka täiskasvanud inimestele mõeldud, kreemine ja magusa varjundiga. Mingit kärtsu-särtsu oleks veel sellelt supilt tahtnud, ei teagi täpselt, mida oleks võinud veel lisada…äkki paprikapulbrit? Või küüslauku? Pipar andis küll teravust, aga midagi jäi ikka kriipima, et saab VEEL paremini seda suppi teha. Peab proovima.

Sibulasupp

Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi sibulasuppi pakkunud, oleksin ta pehmelt öeldes kuu peale saatnud. Sibul ja küüslauk olid minu jaoks midagi täiest vastuvõetamatut, vastiku kibeda maitsega ja üldiselt ma ei mõistnud neid inimesi, kes suure rõõmuga igasse toitu sibulat toppisid. Kui ma koos M-iga ühikas elasin, siis ta ikka üritas mind sibulale tutvustada, hakkides hästi väikesed tükid ja peites need siis hakklihakastmesse, aga…üldiselt ma ikka vabatahtlikult ühtegi toitu ei söönud, kus sibul sees oli. Eriti kartulisalatit (ja sibulaga kartulisalatit ei söö ma tegelt siiamaani…).

Aga igaljuhul, J on eriline sibulasöödik ja eks ma olen siis seda toitudes rohkem ka kasutama hakanud ja endalegi üllatuseks avastasin, et sibul ja küüslauk annavad toitudele üsna palju juurde. Ja kuna J sai hiljuti aasta vanemaks, otsustasin talle seda rõõmu pakkuda, et tegin valmis sibulasupi. Oli maitsev küll – ainult et õpetage keegi mind niimoodi sibulat hakkima, et ma ei pisardaks, sest see hakkimine oli küll täielik piin. Aga peale seda läks juba paremini. Tegin supi eelmisel päeval valmis, sest selle keetmine-kuumutamine on üsna ajamahukas, aga kuna see säilib kaanega karbis külmkapis mitu päeva, ei olnud see probleem.

Niisiis, sibulasupp. Jagub umbes viiele sööjale.

700 g õhukeseks viiludeks hakitud sibulaid

2 spl oliiviõli

50 g võid

2 küüslauguküünt

0.5 spl suhkrut

1.2 liitrit lihapuljongit

275 ml kuiva valget veini

soola ja pipart, soovi korral tüümiani

 

# Haki sibulad. Pisarda veidike.

# Kuumuta potis õli ja või. Kasuta supikeetmiseks suuremat sorti potti, siis on sul lihtsam seal sibulatükke karamelliseerida.

# Kui või on sulanud, kalla potti sibulad, purustatud küüslauguküüned ning suhkur. Sega, et kõik sibulad saaksid õlist ja võist oma osa.

# Kuumuta sibulaid ja küüslauku kõrgel kuumusel ca 6 minutit, seejärel vähenda kuumust kõige madalamale võimalikule ja jäta sibulad ca 45 minutiks karamelliseeruma. Aeg-ajalt käi ikka vaatamas ja segamas.

# Kolmveerand tunni möödudes peaksid sibulad olema kuldsed ja üsna pehmed. Siis on õige aeg kallata potti vein, puljong ja veidi soola ning pipart (ja tüümiani, kui sulle selle üsna tugev maitse on meelepärane).

# Keera ka kuumust juurde ja aeg ajalt segades kuumuta suppi keemiseni, siis keera jälle kuumus kõige madalamaks ning jäta supp vaikselt hauduma (ilma kaaneta) veel umbes 1 tunniks.

Kui supp valmib, tee valmis krutoonid. Selle tarbeks on sul vaja:

1 ca 25 cm pikkune prantsuse sai ehk baguette

1 spl õli

1-2 purustatud küüslauguküünt

# Lõika baguette kuubikuteks.

# Aseta õli ja purustatud küüslauguküüned küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ning määri käega üle terve paberi.

# Laota samale küpsetuspaberile ka saiatükid ning veereta ja pööra-keera neid nii palju, kuni kõik tükid on õli-küüslaugusegused.

# Küpseta krutoonid 180-kraadises ahjus kuldseks ja krõbedaks (ca 20-25 minutit).

Ka krutoonid võib päev varem valmis teha, need säilivad kaanega karbis külmkapis mitu päeva.

Serveerimiseks aja supp uuesti keema (juhul, kui kasutad eelmisel päeval valmis tehtud suppi) ja vajadusel maitsesta, sest ööpäeva jooksul võivad maitsed lahtuda. Tõsta supp taldrikutesse, viska peale paar krutooni ning riputa üle riivitud juustuga. Õiged sibulasupid peaks seejärel panema ahju ja ootama, kuni juust on sulanud, aga kuna minul ahjukindlaid supikausse ei ole, ei hakanud sellega vaeva nägema. Ja noh, supp oli üsna tuline ja juust sulas seal niikuinii kohe ära.

Niisiis, sibulasupp. Pakkusin seda J sünnipäevaõhtusöögi eelroaks ning jäin tulemusega üsna rahule. Kui selle tegemine ainult nii kaua aega ei võtaks….

Kompromiss – püreesupp kartulitükkidega

Peale jõule, kui me kingituseks saumiksri saime, olen ma üsna tihti püreesuppe valmistanud. Mulle lihtsalt meeldib nende mõnusalt siidine tekstuur ja rikkalik maitse! Eks ole asi ka selles, et enne ei olnud võimalust – sest saumiksrit ei olnud ja ega kahvliga ikka püreesuppi ei tee – ja nüüd, kui see võimalus on mulle antud, siis muudkui aga püreestaks. Ja teine põhjus on ka see, et kreemiseid suppe on nii lihtne valmistada – juurvili keedetakse puljongis pehmeks, püreestatakse ja serveeritakse. Mitmetesse suppidesse lisatakse ka koort, piima või toorjuustu, et saada kreemisemat tulemust. Aga isegi ainult veega on võimalik siidiselt pehme supp valmistada, eriti kui kasutad supi püreestamiseks blenderit, mitte saumiksrit.

J küll sööb neid minu lemmikuid suppe, aga ta ikka eelistab midagi sellist, kus on “tükid” sees. Seekordne lahendus on siis kompromiss, umbes nagu see brokkolisupp, mille kreemisust tasakaalustasid krõmpsuvad brokkolitükid. Et J on üsna kartulimaias, üritasin teha kartulitükkidega püreesuppi. Olin vist üsna kilplane, kindlasti on sellise supi valmistamiseks ka lihtsam viis (et ei peaks juurviju kahes potis korraga keetma), aga…kui oskate nõuga abiks olla, andke teada. Kaks portsu brokkoli-kartuli püreesuppi peekoniga saab aga järtmistest kogustest:

• 300 g brokkolivarsi (brokoliõisikuid võid kasutada näiteks selle salati valmistamiseks)
• 2 suuremat kartulit
• 1 suurem küüslauguküün
• kanapuljongit
• 4 viilu peekonit
• valget pipart, soola, tsillipipart
• 0.5-1 dl piima
• veidi võid

# Kõigepealt pese ja koori kartulid, pese ka brokkolivarred ning haki kõik kuubikuteks.

# Sulata potis või ning lisa sinna purustatud küüslauk ja kuumuta keskmisel kuumusel. Olen täheldanud, et või kasutamine rikastab püreesuppide maitset paremini kui õli, aga võid küüslaugu kuumutamisel ka õli kasutada (maitse jääb kergem ja veidike puuviljalisem). Niisiis, kuumuta küüslauku paar minutit ja viska potti hakitud brokkolivarred.

# Kalla üle puljongiga – nii, et juurviljad oleksid puljongiga kaetud. Teises potis pane samal ajal puljongiga keema kartulitükid (lisa samuti nii palju puljongit, et kartulid oleksid vaevalt kaetud). Keeda mõlemaid juurvilju ca 15 minutit, seejärel tõsta pliidilt.

# Kurna kartulitükid – aga ära puljongit ära viska, kalla see hoopis brokkolivartega ühte potti.

# Seejärel püreesta brokkolivarsi sisaldav potitäis.

# Kalla püreestatud supp kartulitükkide peale, lisa veidike piima ja maitseained oma soovi kohaselt ning sega korralikult. Üldiselt on soovitatav püreesuppe üldse vähe maitsestada, ikka seepärast, et juurviljade maitseomadused paremini esile pääseskid, aga soola ja pipraga ei soovitaks ma küll koonerdada.

# Supp võib kaane all oodata (kartulid pehmenevad samal ajal kuumas supis mõnusalt pehmeks) kuniks sa hakid peekoniviilud, praed need pannil krõbedaks ja kuivatad liigsest rasvast.

# Seejärel serveeri – kalla supp kaussidesse ja riputa peale peekonitükke ja riivitud juustu. Väga maitsev!