Ei ole vahepeal ühegi ‘esindusliku’ toiduga hakkama saanud, seega täna ühtegi retsepti ei jaga. Küll aga soovitan teil proovida seda lihakastet Nami-Nami retseptikogust:  väga lihtne teha ning äärmiselt maitsev. Kahjuks jäi pilt tegemata, aga uskuge mind, kaste viib keele alla. Soovitan julgelt teha kõik retsepti järgi, ärge üldse lisage midagi muud, ei muid juurvilju ega maitseaineid, selles lihtsas retseptis peitub suurepärane maitseelamus, ausalt!

Ahjaa, tegin mingi päev neid samu pannkooke, ainult et selle vahega, et jätsin kaerahelbed sisse panemata. Viga! Oleks sama hästi võinud ka banaani rahulikult külmkappi seisma jätta, selle asemel, et see taigna sisse tükeldada. Tulemuseks olid sellised ‘taignase’ konsistentsiga koogid, mis ei kõlvanud kuskile. Väljast küpsed, seest toored. Ma muidugi sõin need suure vihaga ära, sest ma ei salli toidu raiskamist, aga oi kui vaevaline see oli…vastikud olid! Ei soovita!

Hiljem muidugi avastasin internetist hulga soovitusi, kuidas banaanipannkooke teha – nipp peituvat selles, et kooke tuleb praadida madalal kuumusel (muidu ongi tulemuseks väljast küpsed-kõrbenud ja seest toored-taignased koogid). Panen järgmiseks korraks kõrva taha.

Off topic: kas keegi oskab mulle öelda, et mis värk on Hiina pakenditega? Absoluutselt võimatu on midagi kääride abita avada. Vähe sellest – olen pea kümme minutit pusinud, et küpsisepakki avada (küll hammaste, küll küüntega, küll tirimise ja loopimisega – ühtegi terariista ei olnud käepärast), lõpuks mul see ka õnnestub, aga rõõm jääb üürikeseks, sest siis avastan, et iga küpsis on OMAKORDA eraldi kilesse pakendatud! Jälle kulutan oma närve ja kannatust, et lõpuks kätte saada see ÜKS KÜPSIS. Ja nii on asboluutselt kõikide asjadega! Sellepärast hiinlased vist ongi nii saledad, et toidu pakendist kätte saamiseks kulub lihtsalt rohkem energiat, kui toiduained ise annavad.

Viimased kaks päeva oleme Hiina toidule selja keeranud ja nautinud Euroopa toidu maitseid, aroome ja tekstuure (ja kaloreid), ning toidu kõrvale limpsinud Prantsuse punast veini. Külastasime ühte Pekingi suurimat ‘välismaalastele’ mõeldud kauplust, mis müüb Euroopa tooteid (tõsi küll, ligi 100% juurdehindlusega). Sellele vaatamata varusime koju erinevaid pastasorte ja juustu ning salaamit ja Earl Gray teed ja võid ja veel sada muud asja. Uskuge mind, kui olete kaks kuud ilma Euroopa toiduta veetnud ja satute poodi, mille letid on pungil täis ‘koduseid’ toiduaineid, siis võib ennast lausa lolliks osta. Soomlasest sõbrannal oli parasjagu ka sünnipäev ning tegime ta maailma kõige õnnelikumaks, kui viisime talle näkileiba ning ühe pudeli Finlandiat.

Aga nüüd pasta juurde. Mingit konkreetset retsepti meil ees ei olnud, tegime käpäraste toidu- ja maitseainetega, aga sellegipoolest oli taevalik tunne üle tüki aja jälle pastat süüa ja veini juua. Pidime koju isegi kaks kahvlit ja veiniklaasi ostma. Nagu piltidelt näha, on meie uued klaasid ultramoodsa krussis jalaga – paraku ainukesed ‘paarilisega’ klaasid, mida kohalikul turul müüdi.

Esimesel õhtul oli menüüs peekoni-seene pasta, mille J algusest lõpuni ise valmis tegi.

• ca 200 g pennesid
• 100 g suitsupeekoni viile, ribadeks lõigatud
• 100 ml köögikoort (vahukoort)
• 1 väiksem sibul, hakitud
• 1 küüslauguküün, purustatud
• 4-5 suuremat šampinjoni, viilutatud
• soola ja pipart
• oliiviõli
• võid

# Kuumuta paksupõhjalises potis  (võib ka wok-pannil) või, lisa hakitud peekon ja prae pruuniks.

# Eemalda peekon pannilt ja tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. Soovi korral eemalda potist üleliigne rasv, natuke jäta sibulate-küüslaugu praadimiseks alles. Pane pott tagasi pliidile (vahepeal ära veega üle loputa, peekoni praadimisest pannile jäänud tükikesed annavad kastmele mõnusa suitsuse maitse).

# Prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks, lisa potti seened ning prae veel mõned minutid.

# Seejärel kalla potti koor, lisa maitse järgi soola ja pipart, kuumuta madal kuumusel vahepeal segades mõned minutit, et kaste pakseneks. Lisa potti peekonitükid.

# Vahepeal keeda soolaga maitsestatud vees penned al denteks, kurna, tilguta peale veidi oliiviõli ja sega, et pasta üksteise külge ei kleepuks ning lisa peekoni-seenekastmele. Sega läbi ja serveeri kohe.

Teine oli minu enda üllitis, sisaldas samuti suitsupeekonit ja seeni, aga lisaks veel värskeid tomateid ja basiilikut, ning pennede asemel kasutasin spagette. Tsutike Parmesani juustu oleks muidugi mõlemale roale veel viimase lihvi andnud, aga oma suures ostuhulluses ei raatsinud seda ostukorvi panna. Eks järgmisel korral siis, pastat on veel alles

• ca 200 g spagette
• 2 suuremat tomatit, kuubikuteks lõigatud
• 100 g suitsupeekonit, ribadeks lõigatud
• 3-4 šampinjoni, viilutatud
• 1 väiksem sibul, hakitud
• 2 küüslauguküünt, purustatud
• kuivatatud (või värsket) basiilikut
• pool sealihapuljongi kuubikut
• soola ja pipart
• oliiviõli
• võid
• soovi korral veidi punast veini

# Algus sarnane eelmisele roale: kuumuta paksupõhjalises potis  (võib ka wok-pannil) või, lisa hakitud peekon ja prae pruuniks.

# Eemalda peekon pannilt ja tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. Soovi korral eemalda potist üleliigne rasv, natuke jäta sibulate-küüslaugu praadimiseks alles. Pane pott tagasi pliidile (vahepeal ära veega üle loputa, peekoni praadimisest pannile jäänud tükikesed annavad kastmele mõnusa suitsuse maitse).

# Prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks, lisa potti seened ning prae veel mõned minutid.

# Lisa potti tomatitükid, puljongikuubik, maitse järgi soola, pipart ja basiilikut, keera kuumus madalamaks ning hauta kaane all ca 15 minutit. Vahepeal sega ja purusta tomateid, et tekiks kergelt püreejas konsistents. Kui mul oleks siin blender, oleksin valmis kastme isegi püreestanud.

# Lisa kastmele peekon ning soovi korral veidi veini, kuumuta veel veidi ja ongi valmis. Hoia spagettide valmimiseni kaane all.

# Keeda spagetid soolaga maitsestatud vees al denteks, kurna, sega läbi tilgakese oliiviõliga ning serveeri koos kastmega.

Ah jaa, ja kogused on kahele, mõlemas retseptis. Kõrvale paku punast veini ja mingit head Itaaliapärast saia, magustoidukst mingi õhuline mousse või midagi muud kergemat. Ja siis trenni kaloreid kulutama…

Loomulikult teen ma siin pea iga päev süüa, aga pigem mingisugust lihtsat wok-rooga või juurviljasuppi ning eriti näpuga retseptides järge ei aja. Nüüd lõpuks otsustasin siis katsetada mingisugust Hiina retsepti ja serveerisin õhtusöögiks tšillipipra sealiha stir-fry.

See oli mu esimene liha friteerimise katsetus, ja alguses pelgasin veidi, pritsivat õli jne, meil on siin ju suure lahtise leegiga gaasipliit…aga nälg ja uudishimu sai hirmust võitu, ja ongi parem, sest nüüd ma tean, et friteerimist karta ei tasu.

Nüüd maitsest – täitsa Hiina toidu moodi! Ainult soola oli vähe, õigemini ei olnud üldse. Retsepti järgi ei pidanud lisama, ja mina kohusetundlikult nii ka tegin. Tšilli andis mõnusat vürtsi ja pani suu õhkama, aga järelmaitse oli selline…natuke mage.

Ja veel – rohkem kastet oleks tahtnud! Proovin järgmine kord lisada rohkem kastme koostisosi (ja lisada ka maisitärklisega segatud vett). Sellisel juhul peaks vist liha ka veidi kauem õlis friteerima, et taigen liha ümber ‘kõvemaks’ muutuks (vältimaks seda, et friteeritud liha taigen kastmes pehmeks ‘liguneks’). Kui järgi proovin, annan teada.

• 500ml õli friteerimiseks (kasutasin taimeõli)
• 2 tl seesamiõli
• 3 spl maisitärklist
• 1 lahtiklopitud muna
• soovitatavalt veidi soola, 0.5-1 tl näiteks
• 250g seafileed (kuubikuteks lõigatud)
• 2 spl oliiviõli
• 1 punane paprika (kuubikuteks lõigatud)
• 1 tl tšillipipart või tšillihelbeid
• 2 spl sojakastet
• 2 spl mett
• Serveerimiseks riisi või nuudleid

# Kuumuta õli paksupõhjalises potis (katseta riivsaiaga – viska paar tera potti, kui hakkab särisema, on õige temperatuur saavutatud).

# Valmista taigen – sega omavahel seesamiõli, maisitärklis, muna (ning lisa ka veidi soola, kui soovid/julged).

# Kasta sealihatükid taignasse ning tõsta siis õli sisse, friteeri ca 4 minutit.

# Tõsta friteeritud lihatükid majapidamispaberile ning tupsuta kuivaks.

# Kuumuta wok-pannil oliiviõli, lisa paprika ja tšilli ning prae 3 minutit pidevalt segads. Seejärel lisa pannile sojakaste, mesi ja kõige lõpuks ka sealiha. Prae rooga veel ca 1 minut, ning serveeri.

# Paku kõrvale riisi või nuudleid. Mina tegin lisaks ka lihtsa roa lillkapsast ja brokkolist, praadides neid wok-pannil oliiviõlis paar-kolm minutit, lisades poole praadimise ajal pannile natuke maisitärklisega segatud vett, seesamiõli ning austrikastet.

Päev hiljem proovisin veel üht Hiina retsepti, millel nimeks kleepuv sidrunikana. Mulle endale igasugused tsitruselised toidud väga maitsevad ning see retsept tundus seepärast eriti isuäratav. Ja ma ei pidanud pettuma – toit sai väga maitsev, selline väga mõnusa sidrunise järelmaitsega, natuke hapukas, aga samas magus; erilised plusspunktid annaks ilusa värvilise väljanägemise eest.

Aga J kurtis, et olevat liiga hapu ja et kas seda va sidrunit ikka liiga palju ei saanud. No ma ei tea, tegin kõik retsepti järgi ja BBC lehel just kõik kaebavad, et ‘väga hea toit, aga sidrunit liiga vähe, järgmine kord panen rohkem sidrunimahla’ või et ‘kui ainult rohkem sidrunimahla paneks, siis saaks õige maitsega’ jne. Võta siis kinni…ju need Hiina sidrunid on veidi vängemad, ma ka ei tea. Aga võib-olla J lihtsalt ei ole sidrunifänn – mäletan, et talle ei istunud eriti ka see piparmündi-brokkoli pastaroog, mis samuti sidrunise järelmaitsega oli. Mulle igal juhul maitsesid mõlemad väga ja soovitan neid soojalt neile, kes tsitruselisi armastavad!

Posted in Kana, Sealiha Tagged: hiina köök, Kana, maisitärklis, mesi, paprika, Sealiha, sidrun, sidrunikana ]]> http://maitsev.wordpress.com/2009/11/09/esimesed-hiina-toidu-katsetused/feed/ 0 Marit Pork stir fry deep frying pork pork after deep frying sidrunikana http://maitsev.wordpress.com/2009/11/03/banaani-pannkoogid/ http://maitsev.wordpress.com/2009/11/03/banaani-pannkoogid/#comments Tue, 03 Nov 2009 08:38:42 +0000 Marit http://maitsev.wordpress.com/?p=694 ]]>

Tavaliselt sööme siin hommikuks kaerahelbeputru, nagu tublidele õppuritele kohane. Pealegi on puder tervislik ja kiudained pidid isegi kõhupekki vähendama. Lootsin ka tänast päeva pudruga alustada, aga pakipõhjast vaatas mulle vastu ainult pool klaasi helbeid, nii et pidin midagi muud välja mõtlema. Muna ja piima leidub mul külmkapis pea alati, seega otsustasingi teha hoopis pannkooke, koos kaerahelbete ja banaaninga, mis mulle külmikust vastu vaatas. Ja lõpptulemus oli oi kui hea!

Mul ei ole ühtegi mõõduanumat siin Hiinas, kõik toidud valmivad ‘maitse järgi’, seega ärge võtke antud koguseid puhta tõe ja kullana, vaid eksperimenteerige julgesti. Paksude ja sametiselt pehmete pannkookide saamiseks peab taigen olema selline paksemapoolsem, seega lisa vajadusel jahu või kaerahelbeid, või hoopis suurenda banaani kogust.

# Sega omavahel kaerahelbed, sool ja jahu. Kalla segu üle sooja piimaga ning jäta taigen 15-20 min toatemperatuurile seisma (et jahu paisuks ja et kaerahelbed pehmeneksid).

# Vahepeal purusta banaan ning klopi muna ja suhkur kahvliga vahule.

# Sega omavahel kõik komponendid, lisa ka õli. Vajadusel lisa piima või jahu, et saada meelepärane taigna konsistents. Ja siis pannkooke praadima! Mina küpsetasin antud (umbkaudsetest) kogustest kaks tosinat väikest kooki. Nii head olid, et tahtsime kõik ühe korraga ära süüa!

Lõpuks ometi on mul ligipääs wordrpessile! Kolisime septembris Pekingisse ning teadagi on siinsed internetikasutamise reeglid veidi karmimad…aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja siin ma nüüd siis olen, peale mitmekuist pausi. Euroopa söögi ja kommetega harjununa oli esialgne sisselamine Hiinasse üsna valuline, kodus on meil ainult kahe auguga gaasipliit ning mikrolaineahi (ei mingit küpsetusahju, seega ei mingeid koogikesi ega ahjukartuleid…) ning loomulikult kasutame söömisel ainult pulki (isegi, kui mõnikord hommikuks pannkooke või praemuna sööme). Igapäevane menüü on üsna ühekülnge – riis kanaga, nuudlid kanga, pelmeenid, jälle riis kanaga, sekka sealiha ja erinevaid nuudlisuppe. Aga üritan usinamalt uusi toite katsetada, nüüd ju ka põhjust, sest saan edukalt välja kukkunud roogasid ka teiega jagada. Nii et… kööki tegutsema, mis muud!

See on väärt salat. Ausalt ka, esimene kord, kui kasutasin beebi-spinatilehti ja poleks usknud, et need väikesed rohelised lehekes niivõrd hästi maitsevad, eriti veel sinihallitusjuustu ning pirnidega. Lisa veel suitsune peekon juurde ja…ohh, mul juba neelud liiguvad. Salat näeb väga hea välja ka (vaata paremat pilti BBC lehelt) ning sobib suurepäraselt kergemaks õhtusöögiks. 

Vaja läheb (neljale):

Kastme jaoks (suurendasin koguseid, sest originaalretseptis pakutud kogustest jäi väheks):

# Lõika peekoniviilud terava noaga pikkupidi viiludeks. Kuumuta pann tulel ning prae peekonit ligi 10 minutit (kuni peekon on kõrbe) ning eemalda pannilt. 

# Tee valmis kaste: kasuta sama panni (aga madalamat kuumust), mida peekonite praadimisel. Lisa pannile sherri või äädikas, mesi ja sinep. Sega kõik hästi läbi ning seejärel lisa pannile õli. Soovi korral lisa soola ja pipart. Kalla kaste peekoniviiludele ja sega läbi.

# Kuumuta grillpann (tavaline pann ajab ka asja ära, aga grillpannil grillitud pirnid annavad salati välimusele kindlasti kõvasti juurde). Prae pirniviile mõlemalt poolt ca 5 minutit.

# Aseta praetud pirnid kaussi (nad peaksid olema veel kuumad), lisa sinna juust ja sega õrnalt läbi, et juust saaks natuke sulada. 

# Serveeri: aseta taldrikule värsked spinatilehed, tõsta peale pirni- ja juustutükke ning kõige peale aseta peekonikaste. 

Juustuga ei tasu liialdada, vastasel juhul lämmatab see kõik teised maitsed ära. Kui kahtled, lisa pigem vähem kui rohkem juustu – alati saab juurde panna. 

Kui tahad õhtusöögiks midagi kergemat, kui praadi või suppi, siis paku huvitavaid snäkke. Tutvustan siinkohal mõnda, mida ise olen aeg-ajalt proovinud:

Focaccia

Retsepti kombineerisin siin ja siin lehel olevatest variantidest. Jäin lõpptulemusega üsna rahule.

Saia valmistamine oleneb pärmi valmistamisõpetusest. Kui pärm nõuab, et teda on vaja soojas vedelikus aktiviseerida, siis sega kuivpärm sooja veega ja oota, kuni pärm on aktiviseerunud. Samal ajal sega omavahel kuivained. Kui pärm on tegutsemisvalmis, tee kuivaintesegusse süvend, kalla sinna pärmivesi ning oliiviõli ja sõtku taigent 5-6 minutit (kui kasutad pärmi, mille peab kuivainetega segama, sega pärm soola ja jahuga ning lisa ülejäänud ained).

Kui jahu-pärmi-õli-segust on saanud ühtlane taignamass, jäta see 1,5 h kerkima. Kui asjaga on kiire, võib taigna kuumakindlas kausis ka sooja ahju pista (just nimelt sooja, kõige madalamale kuumusele, mida ahi lubab – minu ahjul on see 50 C).

Kui taigen on kerkinud, tõsta see õlitatud ahjuplaadile ning lase uusti ca 1 h kerkida.

Seejärel kata focaccia meelepäraste maitseainetega. Mina valisin meresoola, mustad oliivid, värsked rosmariinilehed ning loomulikult niristasin peale ka veidi oliiviõli. Pressi oliivid julgelt taigna sisse, siis tekivad sinna süvendid ja oliiviõli ei valgu focaccia külgedelt laiali.

Küpseta saia 200-kraadises ahjus ca 30 minutit. Serveeri soojalt!

Tomati-bruschettad (kogused vastavalt sellele, kui palju sööjaid)

Aseta tomatid paariks minutiks kuuma (vastkeedetud) vette. Seejärel eemalda koor ning puhasta tomati viljaliha seemnetest. Haki viljaliha.

Sega tomatitükid hakitud basiilikulehtede, soola, pipra ning küüslauguga.

Lõika sai 1.5 cm paksusteks viiludeks ning määri iga viil oliiviõliga. Kui oled küüslaugusõber, võid iga saiatüki ka küüslaugupoolikuga üle ‘määrida’. Pista saiad mõneks minutiks 200-kraadisesse ahju (jälgi, et saiatükid päris kõvaks ei küpse).

Tõsta tomatisegu saiadele ja serveeri.

Riisipallid

Retsepti leidsin siit. Lihtne ja lollikindel retsept, milles saab edukalt ära kasutada eelmisest päevast üle jäänud riisi. Kindlasti võib siia lisada ka muid maitseaineid ning juurvilju, mis käepärast. Kogused siis sõltuvalt sellest, kui palju on sööjaid. Mina kasutasin alljärgnevaid kogusid ja sain ca 10 pallikest (paar esimest läks aia taha).

Sega riis singi, juustude ning ühe lahtiklopitud munaga. Kui riis ei ole eelnevalt maitsestatud, lisa segule soola ja pipart.

Vormi segust pallid, veereta neid esmalt lahtiklopitud munas ning seejärel riivsaias. Lihtsam on, kui teed kõik pallid valmis ja alles siis hakkad friteerima.

Kuumuta potis õli (vähemalt 3-4 cm, olenevalt pallide suurusest) ning friteeri pallikesi ca 3 minutit. Seejärel aseta need majapidamispaberile, eemalda üleliigne õli ning hoia serveerimiseni soojas.

Asparaagus peekoniga

No seda retsepti teab vast igaüks. Mässi asparaaguse ümber peekoniviilud ning grilli (just nimelt grilli mitte ära küpseta) 200-kraadises ahjus senikaua, kuni peekon on küps. Asparaagus peaks jääma veidi krõmpsuv, siis on snäkki lihtsam süüa. 

Peekoni asemel võib asparaaguse ümber mähkida ka prosciutto viilu või hoopis suitsulõhefilee – tulemus peaks olema sama maitsev. 

Muidugi ma eksisin, kui arvasin, et peale eksameid on mul rohkem aega blogimisega tegeleda, sest mul on ‘ainult’ lõputöö kirjutada. Aga sellegipoolest esitlen siinkohal üht maitsvat ja siidiselt kreemjat progandisupi retsepti, mille teeb eriti hõrguks lõhe, mis maitsestatud sidrunipipra ning tilliga. Nautige!

Jagub kahele:

• 5 suuremat porgandit, kooritud ja kuubikuteks hakitud
• 1 punane sibul, hakitud
• 1 purustatud küüslauguküün
• 1 spl võid
• soola ja pipart
• 50 ml valget veini
• 125 ml köögikoort
• 100 ml köögiviljapuljongit
• 125 g lõhet, maitsestatud oma soovi järgi (sidrunipipar, till, sool, pipar, sidrunimahl)

# Kuumuta või paksupõhjalises kastrulis ning lisa kastrulisse küüslauk ning sibul. Kuumuta klaasjaks.

# Lisa kastrulisse valge vein ning kuumuta senikaua kuni pool veinikoguest on aurustunud.

# Seejärel tõsta potti porgandikuubikud ning puljong, kuumuta keemiseni ning keeda suppi keskmisel kuumusel ligi 20 minutit (või senikaua kuni porgandid on pehmed).

# Püreesta segu blenderis, kalla tagasi potti ning lisa supile koor. Kuumuta keemiseni ning maitsesta soola ja pipraga.

# Vahepeal küpseta pannil valmis maitsestatud lõhetükk.

# Serveerimisel tõsta supi keskele praetud lõhetükid. Naudi!

Isegi Londonisse on suvi jõudnud, can you believe it? Niisiis. Õppeaasta on jõudnud lõpukorrale. ‘Ainult’ lõputöö veel vaja kirjutada, siis olen õppimisega ühel pool. Oli päris meeleolukas aasta. Söögitegemise suhtes mitte nii väga, sest ausalt öeldes oli väga vähe aega põnevaid retsepte katsetada. Aga mis siis ikka, seda enam olen praegu rohkem valmis katsetama.

Ja pealegi, õppisin siin olles palju muud kasulikku. Rahvusringhäälingu olemust ja raadiolainete regulatsiooni ning telekommunikatsiooni poliitikaid. Kõlab keeruliselt aga tegelikult on väga lihtne ja arusaadav. Ja huvitav! Aga olgu. See siin on ikkagi toidublogi. Ja kuna mul midagi paremat teiega jagada ei ole, siis jutustan lihtsalt, kuidas me täna 30-kraadises kuumuses tagaaias kartuleid ja vorste grillisime. 

Ma ei ole kindel, kuidas meie naabrid grillimisse suhtuvad – siiani ei ole ma veel näinud neist ühtegi väljas ei päevitamas ega veelvähem grillimas, seega…võibolla siinmaal ei olegi see kombeks. Aga kahju on  ju ilusat päikeselist ilma raisku lasta…Kui keegi oleks midagi öelnudki, oleks me ta lahkesti grillipeole kutsunud. Jagatud rõõm on ju poole suurem.

Grillisime Eestist kaasa toodud vorste ja kartuleid. Iseenesest lihtne ja lollikindel. Ja oi kui maitsev! Mässi kartulid fooliumisse ning aseta need hõõguvatele sütetele enne, kui vorstid grillile asetad (nii 10 min varem, siis saavad vorstid ja kartulid üheaegselt valmis). Kartulid on valmis siis, kui see kahvliga torgates pehme tundub (st kahvel läbib kartuli kergesti, ilma ‘pingutamata’). Võta kartulid süte keskelt, eemalda hõbepaber, tee peale torkehaav ning pigista kartuleid veidi, et küpsenud ‘pehmemat ja maitsvamat osa’ paremini kätte saada oleks võimalik. Määri kartulitele ka veidi võid või toorjuustu ning riputa peale ka natuke parmesani. Soola ka muidugi. Ning söö ja naudi! 

Õhtusöögi lõpetuseks oleksid äärmiselt hästi sobinud värsked maasikad, just sellised, mida ma eelmisel nädalal koduaiast noppisin, sellised punased, värske ja magusa maitsega. Lähengi homme turule maasikajahile. Aga ega selliseid ‘kodumaasika’ maitsega punaseid hõrgutisi siit vist leida ei õnnestu…

Söögitegemisel on järgmiseks kaheks kuuks kriips peal. Õpin ja valmistun eksamiteks. Loodetavasti läheb kõik hästi.